Blogi

1 2 3 4 5 Järgmine » Leitud: 230 tulemit | Kuvab 1-30 tulemit
Atom RSS

Kaisal ilmus raamat

01.12.2019

Kirjutasin hiljuti rebasest sõdalasest. Pildist, mille pühendasin Kaisale. Nüüd kinkis Kaisa meile oma raamatu. Raamatu, mis koosneb metastaatilise rinnavähiga inimeste, nende lähedaste ja meditsiinitöötajate intervjuudest. Aitäh!

Raamatu pealkiri on "Me armastame elu!" Pihlakapilt sellepärast, et MTÜ Meeta sümbolikson just pihlamarjad ning mulle väga meedib Klaudia Tiitsmaa joonistatud Meeta logo, ...

... mis ilutseb ka raamatu tagakaanel.

Lugesin seda raamatut ja alguses tundus väga raske. Kuid kokkuvõttes mõjus kogumik üllatavalt positiivselt ja lootusrikkalt. Ning Kaisa tõi teiste metastaatilise rinnavähiga inimeste ja nende perekondade ellu taaskord helgust ja selgust. Huvitavad olid intervjuud erinevatest vaatenurkadest, see andis ruumilse pildi.

Ja kõige põnevam veel kujuteldav intervjuu Liidia Koidulaga, kes samuti põdes metastaatilist rinnavähki, millest vist vähesed teavad. 

Nii et soovitan lugeda. Raamat kahjuks raamatupoodidesse ei jõua ning seda saab osta Meeta kodulehelt. Tulu läheb väga ilusaks heategevuslikuks eesmärgiks - korralda haigetele ning nende peredele unistuste päev.

Palju jõudu, jaksu ja sooje kallistusi supertublile Kaisale! :)

Lisa kommentaar

Siisu muerto stiilis ...

13.11.2019

... ehk kohe, kui hakkas lähenema Mehhiko püha Dia de Muertos, (Eestis tähistame Hingedepäeva), võtsin Siisu pildi taas ette. Nagu popimate piltidega ikka teen, joonistasin nüüd Siisu tumedama poole. See on pilt meie sõsarbrändi Lucky Son of a Bitch`i BFAM sarja jaoks. Inspiratsiooniks oli mulle Santa Muerte ehk Püha Surm, keda tihti kujutatakse pruudirüüs ja kes justkui otsib endale maa pealt kosilast.

Seekord katsin Siisu heleda pea tumeda pärjaga. Mustad lilled loovad hea kontrasti rõõmsavärvilise kimbuga pruudi käes. Õiteks kasutasin muidugi Mehhiko nn surnute lille cempazuchitl`i, meil tuntud kui peiulill (tageetes). Nimelt usutakse Mehhikos, et selle õie tugev lõhn aitab leida hingedel tee tagasi maa peale.

Lisa kommentaar

Briti lühikarvaline kass Siisu

12.11.2019

Siisu on üks meie kassivõistluse võitja. Tema jaoks oli Ameerika vanasõna juba olemas - Don`t marry a girl who wants strawberries in January, eesti keeles - Ära võta naist, kes nõuab jaanuaris maasikaid. Nii et otsisin kassi, kellega sobiksid maasikad ja kes tunduks selline enesekindel ja nõudlik preili ;) 

Siisu puhul on veel see lahe, et ta elab Elvas. See paik on meile Tarieliga armas, sest seal saime endale ka kunagi Haiku.

Siisu kena olek ja nägu osutusid aga keerulisemaks joonistada, kui arvata oskasin. Nii et mässasin tema pildiga omajagu (täpsemalt 23 tundi), näitan teile ka kui hädas ma olin. Alustasin nii - tagantjärele näib nagu oleksin joonistanud mitte kassi, vaid ilvest :D

Esmalt joonistasin talle kätte mets- ja pähe aedmaasikad.

Muutsin näo kuju ümaramaks. Läks sarnasemaks.

Proovisin maasikate asemel maasikaõitest pärga.

Lõpuks siiski loobusin pärjast. Ning kohe pääsesid nii silmad kui ka kimp paremini mõjule. Kuid nüüd hakkas mind häirima kleit oma puhvvarrukate ja mustriga ;)

Tegin kleidi liibuvamaks ja mustri peenemaks.

Lisasin tiaara, ...

... ja tegin selle väiksemaks, et see ei varjaks Siisu ümarat peakuju. Puistasin lumehelbeid, tiaara särasid ja andsin kimbule kuma.

Ja valmis ta saigi. Nüüd tean juba, et Siisu pilt meeldib paljudele inimestele ja ta jõuab ka paljudele meie toodetele. 

Selline on Siisu ise. Tervitused talle ja ta pererahvale!

Lisa kommentaar

Bordercollie Q ...

28.10.2019

... valisime koeravõistluse teiseks võitjaks, illustreerimaks Egiptuse vanasõna: He who understands music understands the cosmos, eesti keeles - Kes mõistab muusikat, mõistab kosmost.

Otsisime keskmisest suuremate kõrvadega koera. Nii leidsimegi Q, kellel oli lisaks suurtele kõrvadele ka arukas ilme ning ideaalselt kosmose teemaga kokku kappiv nimi :)

Armas Q metsas ...

 

... ja mina tema lõuendiga muusikat nautimas ;)

Lisa kommentaar

Husky Nora

27.10.2019

Suvel valmis mul pilt koerafoto võistluse ühest võitjast, husky Norast. Sel korral toetas võistlust ka Platinum koeratoit, kes andis igale võitjale lisaks 5 kg koeratoitu. Nii et kutsad rõõmustasid kindlasti rohkem oma võidu üle. Ja kui tavaliselt valime enne koera ja seejärel lisame vanasõna, siis seekord olid meil kaks vanasõna olemas ning me otsisime sobivaid koeri.

Husky Nora sobis oma vaheda jääsinise pilgu ja jõulise olekuga ideaalselt Albert Einsteini lausele (mis mu meelest kõlab nagu vanasõna): Be a voice, not an echo, eesti keeles - Ole hääl, mitte kaja. Siinkohal me vaidlesime ka Tarieliga. Tema arvas, et see võimsa hääle omanik peaks olema mees, mina arvasin, et maailmas on niigi palju meeshääli olnud. Ning nagu näha, siis naised võitsid ;) 

Traagilise saatusega Amy Winehouse`i look inspireeris mind ja seega tuli Norast rokkstaar.

Vaadake seda pilku, ...

... seda stiili ...

... ja seda emotsiooni! Nora on kindlasti hääl, mitte kaja!

Nora pilt sobis hästi ka lõuendile!

Lisa kommentaar

Rebane sõdalane ...

17.10.2019

... on pilt, mille pühendasin oma vaprale sõbrale Kaisa Seinale, kes asutas MTÜ Meeta - metastaseerunud rinnavähiga patsientide aitamiseks. Kaisal endal on ka see raske haigus. Imetlen teda, sest ta teeb ja jõuab rohkem, kui enamik terveid inimesi, aidates teisi ja olles seejuures nii positiivne. Minu meelest on ta tõeline sõdalane!

Pihlakad pildi taustal viitavad Meeta sümbolile, pihlakakobarale. Vanasõnaks "Star Treki" rahva Klingoni ütlus - Today I am a worrior, eesti keeles - Täna olen sõdalane.

Kaisa eestvedamisel istutati 13. oktoobril Löwenruh parki ka pihlapuu. Fotod: Jana Mätas

Kaisa pidas kõnet, ...

... Kristi Kool, kehastunud Lydia Koidulaks (kes suri metastaseerunud rinnavähki), luges Koidula luulet ...

... ja muidugi oli pargis niisama ka mõnus olla. Tundus nagu oleks kogu päike alla pargi vahtrapuu lehtedesse langenud, kuigi ilm oli kohati pilvine ja kõledavõitu.

Kaisa kinnitas kõigile kohaletulnutele rinda sellesama rebase sõdalase märgi. Andku pihlapunane jõudu ja vaprat meelt kõigile meetadele!

Lisa kommentaar

Jõehobu-mammi

13.10.2019

Kaua pole ma ühtki oma joonistust lisanud. Nii et hakkan seda nüüd järjest tegema, sest joonistanud olen vahepeal päris palju. Oma järge on tükk aega oodanud jõehobu-mammi, kellest valmis pilt juba maikuus. Illustreerisin seekord Hiina vanasõna - A person without a smiling face must never open a shop, eesti keeles - Naeratuseta inimene ei tohiks kunagi poodi avada.

Pildiga oli selline lugu, et mõttes oli see juba ammu, kuid ikka ei riskinud teha. Oli nimelt selline vähe karmim idee. Vanasõnaks - If mama ain`t happy, ain`t nobody happy. See Ameerika kantrilaulust tuntuks saanud fraas tähendas minu ja Tarieli jaoks, ilma et oleksime seda isegi omavahel arutanud, et on mingi mammi a la nagu mammi filmist "Siin me oleme", kes pole mitte kunagi mitte millegagi rahul. Ning see tähendab, et rahul ei saa olla ka mitte keegi teine, kuna seesama mammi rikub kõigi teiste tuju oma mossis olekuga. Võtsin julguse kokku ja joonistasin üsna kurja olemisega jõehobu.

Kuid siis hakkasime uurima ja selgus, et see vanasõna tähendab enamiku inimkonna jaoks hoopis seda, et kui ema ei ole õnnelik, ei saa ka lapsed ja ülejäänud pere õnnelikud olla. Nii et esimest korda meie Vanasõnade sarja ajaloos - joonistasin ma pildi ümber, enne otsisin muidugi sobiva vanasõna mossis jõehobule. 

Enne nägi pilt välja selline. 

Lisa kommentaar

Täna läks Mika ...

02.10.2019

... esimest korda lasteaeda. Eks see oli mulle üks suur vabaks laskmise ülesanne. Lasta tal minna, sest ta on seisnud juba pool aastat erinevate lasteaedade värava taga, jälgides seal mängivaid lapsi ja küsides meilt paluvalt: "Kuna?" Mulle ikka tundub, et ta on nii väike. Isegi kui ta vahepeal mänguhoos äkki peatub, end armsalt minu poole kallutab ja rahustavalt ütleb: "Ära muretse, emme! Meil on kõik hästi!"

Neil ja veel nii paljudel hetkedel näen ma temas Tarielit. Mika on heatujuline, arukas, asjalik, väga uudishimulik ja ka üsna jäärapäine laps. Need omadused on tal Tarielilt, aga tal on ka minu jutukus, väga hea mälu, ettevaatlikkus ja pehmus. Ikka muretsen, kas ta saab seal hakkama. Meie kumbki Tarieliga lasteaias ei käinud ja vb seetõttu oli kooliminek mulle üsna suur šokk. Ma nimelt polnud väga palju lastega suhelnud ja nö enda kohta "karjas" otsima pidanud. Tarielil samas, polnud probleeme, kuid otsustasime, et anname oma tibule siiski võimaluse igapäevaselt omavanustega olla ja areneda. Suhtlemine, nii suurte, kui väiksete inimestega, talle meeldib. Ka igal hommikul samal ajal ärkamine on osutunud meie kõigi jaoks heaks. Lasteaed asub meie kodust kahe minuti kaugusel, nii et me ei pea õnneks väga vara ärkama. Kell 8 oleme kõik kolmekesi vannitoas ja peseme hambaid, et hommikust süüa ja kell 9 lasteaeda jõuda. Muidu ikka uimerdasime ja tõusime kauem. Nii saame ka ise Tarieliga rutem oma tööde kallale asuda. 

See postitus algas mul 2. okt., praegu on 12. okt., sellepärast saan juba kirjutada, kuidas Mikal läinud on. Esimesel viiel päeval läks kõik ülihästi - Mika ei jõudnud uut lasteaia-päeva ära oodata ja kodus rääkis sellest palju. Pigem ei tahtnud ta sealt ära tulla. Kuuendal päeval tuli nutt, mis küll rühmaruumi jõudes kohe katkes, sest ta suunati otse maalima. Ka ülejäänud päev möödus hästi ja talle järgi minnes, tuli mulle vastu rõõmus Mika. Pärast lasteaeda pidime ta veel vanaema juurde viima. Seal teatas Mika, et ta ei taha olla ei vanaema juures, ega kodus, vaid viidagu ta kohe lasteaeda tagasi. Kuid me tegime nii nagu õpetaja soovitas ja jätsime ta järgmisel päeval koju puhkama. Ühesõnaga mulle tundub, et lasteaeda minekuks oli Mikal õige aeg ja kindlasti kogeb ta seal rohkem ja huvitavat, kui vaid meiega kodus olles. Ilusat lasteaiateed Sulle, mu kallis numpsik! 

Kommentaarid (1)

Meie ilus päev

30.07.2019

Täna on meie kohtumise päev, 14 aastat tagasi võtsime teineteisel käest kinni ja 9 aastat tagasi panime teineteisele sõrmused sõrme. Kõik ikka sel samal ilusal 30. juulil. Kui eelmisel aastal tähistasime oma pulma-aastapäeva laeval, siis seekord olime hoopis maisemad. Alustasime oma uues lemmikbaaris Odeon. Meile meeldib seal kõik - alustades suurepärast sisekujundusest ning lõpetades sellega, et seal pakutakse ülimaitsvaid kokteile, millele mõnel õhtul lisandub näiteks tasuta jäätis :O Kui lahe saab üks koht olla?!

Ja liikusime sealt edasi restorani Ülo, kus meid külvati üle soe-südamliku hoolitsusega meie ettekandja poolt. Sõime imemaitsvad toimetoite ja jõime proseccot. Ülo on keskendunud just taimsele toidule. Meile oli see mõnus vaheldus, sest oleme üldiselt kõigesööjad. 

Ohh, kui mõnus oli oma kalliga lihtsalt istuda ja jutustada selles sumedas õhtus ja pidulikus meeleolus. Vahepeal läksid silmad märjaks ja vahepeal rõkkasime naerada :) Ja vahepeal vahetasime veel kingitusi ka.

Mina kinkisin talle DJ kursuse, sest Tarieli armastab muusikat ja plaadikeerumist võiks ta ju seetõttu ka proovida. Tarieli kinkis mulle samuti midagi plaadiga seotut. Täpsemalt mu esimese digilaua emaplaadist tehtud ehted :O Olin pahviks löödud. Midagi niiiii erilist oskab välja mõelda vaid tema! Ohhh ... Ehtekunstnik Keiu Koppel oli selle kauni ja minu jaoks nii erilise mõtte imelisteks eheteks vorminud. Nüüd on mul kõrvarõngad ja ripats, nendega kannan kaasas tükikest oma armsast digilauast, mis on aidanud mul teoks teha oma unistuse - olla kunstnik.

Ohhh, Tarieli, ja selle kõige taga oled ka Sina - minu julgustaja, toetaja ja inspiratsioon. Aitäh Sulle, kallis!!! Küll meil oli jälle ilus pulma-aastapäev!

P.S. Frida Kahloga sokid sain ka veel :D  

Lisa kommentaar

Mika esimene "Täheke"

27.07.2019

See on üsna kirjeldamatu tunne, kui tood postkastist esmakordselt oma lapsele tellitud "Tähekese" ja selle kaanel on sinu enda joonistatud pilt. 

Aitäh Ilonale, kes mu rahvarõivais vöötorava juuli-augusti kaanepildiks valis! Selline rahvusromantiline pilt läheb hästi kokku ka juulis toimunud 150. juubeli laulu- ja tantsupeoga.

Lisa kommentaar

Kolli Luna

22.07.2019

Sel aastal korraldasime lausa kaks koerafotode võistlust. Neist esimese võitis kindlalt Luna. See leebe pilk ja kogu tema rahulik olek kiirgas nii tugevalt, et valik oli lihtne. Ka vanasõna tuli just Luna olekust. Valisin Buddha lause - What we think, we become, eesti keeles - Me oleme see, mida mõtleme.

Kindlasti pidid mu kujutluses sellel pildil olema lootosõied ning India stiilis rõivad. Indiaga seostuvad mul ikka magusroosa, kuldkollane ja taevasinine. See värvivalik meenutab mulle üht armsat roosat kuldsete ornamentidega pühakoda, mida Tarieliga ühel õhtul meie India reisil külastasime.

Luna "istus" kenasti pildile ja võttis mediteerimisasendi sisse, ta pilk oli nii rahulik, et mul polnud vaja sugugi vaeva näha, pilt sai valmis 1-2-3. Inspiratsiooniks vaatasin Luna ja India pilte ;)

Luna pilt lõuendil ...

... ja telefonikattel (valisin selle ka enda telefonikatteks, enne oli mul armas setter Fiona) :)

Luna on nii armas ja ta pilt meeldib inimestele, see on alati niiii hea tunne!!! Aitäh Luna perele, et nad ta pildi saatsid!

Lisa kommentaar

Mika 2. sünnipäev

24.06.2019

Täna on Mika 2. sünnipäev. Õhtul lähme temaga esmakordselt jaanitulele. Sünnipäevapidu pidasime juba 22. juunil, see toimus meie mõnusas igapäevases mängupaigas, Kopli pargis. Kutsusime peole sugulased ja nende lapsed. Nö harjutuseks endale tegime seekord väiksema peo, sest me Tarieliga polnud varem lastesünnipäeva korraldanud ning eks me veidi pabistasime ka, et kuidas me toime tuleme ;) Tahtsime teha pidu õues, sest on ju suvi ja kõigil on õues toredam, kui toas. Muidugi oli meil ka varuvariant siseruumi näol. Õnneks oli ilm ilus ja päikseline, nii et käiku läks plaan A.

Sünnipäevapeo jäädvustas fotodele meie armas Elina Sildre.

Kaunistasime Varpoga pargi suurima ja vanima tamme õhupallide ja pabervanikutega. Olin Mikaga pargis mängides selle koha enne välja valinud, vaadanud, et oleks piisavalt päikest ja varju. Jätsin Varpo ja vanaema Helgi tamme juurde valvesse ja ma tõttasin koju toidu ning teiste sünnipäevakülaliste järgi. Meie kodust on parki kolme minuti tee, nii et oli üsna mugav ja kiire toimetada. 

Mika käitus kogu oma peo vältel väga väärikalt. Tõepoolest, ei olnud temaga ühtki muret, ta oli kõigest huvitatud, keskendunud, rõõmus ja mänguhimuline. Õhtuks oli ta kindlasti väsinud nii paljudest emotsioonidest ja inimesest, kuid igal juhul välja ta seda ei näidanud. 

Kadi kirjutas fb-s selle pildi kohta, kus Mika lilli vastu võtab, nii ilusasti: "Selle pildi meeleolu on nagu tähtsa riigi kuninganna vastuvõtt vms. Karismaatiline tegelane!" Just selline Mika mu meelest oligi - väike kuninganna oma kuningriigis, kõrgete puude all.

Tarieli oli vahepeal valmistanud soojad toidud lisaks tellitud suupistetele. Katsime tamme alla laua ning palusime külalised istuma. Söömine läks lastel nagu ikka kiiremini ning me Tarieliga pidime olema nobedad, et alustada mängudega enne, kui kõige noorematel igav hakkab. Olime need eelnevalt läbimõelnud ja paberile kirja pannud, saades palju inspiratsiooni minu sõbra, Mara, lapse väga lahedalt sünnipäevalt, kus oli lastele palju erinevaid tegevusi. Eks reaaluses tulid need meie mängud ikka veidi teistmoodi välja, kui mõeldud, kuid tundus, et lastel oli lõbus ja vanemad olid ka meeldivalt üllatunud ;)

Alustasime ema äratundmise mänguga, mis seisnes selles, et lapse silmadele seotakse rätik ning tal lastakse puudutada erinevaid emasid. Nii et puudutuse kaudu tuleb tal oma ema üles leida. Nuuh, see mäng jäi meil veidi pooleli, sest lastele väga ei meeldinud, et neil silmad kinni seoti ;) 

Seejärel tuli isade ja laste hüppevõistlus, ...

... "Kalapüügimäng" ...

'

... ja asjade katsumise järgi äraarvamine.

Iga mängu ja võistluse puhul said osalejad endale väikseid kingitusi ja auhindu. Nii et elevust jätkus, nii väikestele kui ka suurtele. Aga lapsed said muidugi ka niisama olla ja isekeskis mängida ;) 

Mul oli vahepeal sürreaalne tunne, et selle sagina, naeru ja mängu keskel, olen ma üleni selle möllu ja toimetamise sees ja samas vaatan seda nagu oma südames õnnelikult ja rahulikult pealt. Selline tasakaalu ja täiuse tunne. Nii hästi läks kõik ja nii tore oli! Oli südasuvi, park päikest ja laste naeru täis ning kõik meile kallid ja lähedased inimesed olid tulnud meie tütrekesele rõõmu tooma. Mida oskasin veel soovida ... Sellist pidu polnud meil varem olnud. Loodan, et Mikal tekkis sellest, kui mitte selge mälestus, siis ilus ja särav mälestusekild kindlasti.

Aeg lausa lendas ning päike hakkas juba vaikselt pargipuude taha vajuma, kui me hakkasime asju kokku panema, et minna koju sünnipäevatorti sööma. Väiksed külalised ilmutasid veidi ka väsimusemärke.

Haiku oli kodus kenasti mie torti valvanud ;)

Torti süües ja veel veidi juttu rääkides, lõppeski Mika sünnipäevapidu. Kinke hakkasime avama ühe kaupa ning seega jätkus neid veel pikaks ajaks. Tahtsime, et üllatusi poleks korraga liiga palju ja et tal oleks toredaid hetki ka järgevatel päevadel. Kuna Mika on veel nii väike, siis toimis see hästi. Eks näis, mis järgmisel aastal saab ;)

Igal aasatl joonistan Mikale sünnipäevaks ka ühe pildi. Seekord kujutasin Mikat tema lemmiktegevuses - raamatut vaatamas ja lisasin ka armsamad multikakangelased Peppa, Maša ja Muumutrolli. 

Soovin Sulle veelkord, palju-palju õnne sünnipäevaks, kallis tütreke! Tulgu Su uus aastaring põnev, värviline, naerune ja liikuv ning olgu Su väike süda täis rahu, rõõmu ja lahkust! Armastan Sind nii väga!!!

Lisa kommentaar

Metsanotsu

02.06.2019

See metsanotsu pilt on taas Tarieliga koos konstrueeritud pilt. Et oleks võimalikult nummi ja võluks kõik inimesed ära ;) Notsu mõte oli enne, siis tuli vanasõna (Saksa) - A small gift is better than a great promise, eesti keeles - Väike kink on parem kui suur lubadus. Ja kuna metssigadele meeldivad tammetõrud, siis mida muud see väike tegelane kinkida võiks.

Joonistamisprotsess oli kiire ja mõnus. Notsutüdruku riietusstiiliks võtsin a`la "Väike maja preerias", sellise armsa lõua alt seotava mütsiga. Kuid hiljem muutus rõivastus hoopis rohkem keskaegseks a`la "Punamütsike" ;) Nii ongi tore töötada, kui tegelane justkui ise ütleb, millised rõivad talle kõige paremini sobivad.

Toonideks valisin sellised kuldsed pehmed sügisvärvid.

Siinkohal hakkasiki riietus ja korraga ka taustatoon muutuma. Proovisin kleidile veinipunast ning peen lillemustrit ja ...

... kuna see sobis nii hästi, siis muutsin ka tausta roosipunaseks.

Õiged värvid leitud, notsu põsed õhetama maalitud ning valmis see pilt saigi. Nüüd juba teame, et populaarseks sai pilt ka. Inimesed hakkasid kohe uurima, millised tooted notsuga tulevad :) 

Lisa kommentaar

Minu uus digilaud

24.05.2019

Alates veebruarist olen joonistanud pilte oma uue digilaua wacom cintic pro`ga. Ja nüüdseks olen juba kenasti kohanenud - joonistustempo on suurenenud, kuid pildi kvaliteet pole selle all kannatanud, pigem vastupidi ; ) Nu eks mõneti on see ka lihtsalt kogemuse suurenemine. Kuid töövahend ON väga oluline! Tarieli õhutusel me selle investeeringu tegime ja see on end igati õigustanud.

Suurimaks plussiks cintic pro juures pean seda, millega mul uskumatul kombel alguses oli kõige raskem harjuda. Nimelt see, et ma vaatan sinna, kus mu käsi töötab - enda ette, nagu paberile joonistades. Muidu olid mu silmad ikka käest eemal, ekraanil ning silm ja käsi töötasid nö lahus. Olin sellega nii harjunud, et uue lauaga joonistama asudes, segas mu lauale toetuv käsi mind algul tõsiselt. Tõstsin kätt, et vaadata joonistust selle all. Loomulikult oli mu harjumus pigem ebaloomulik, kuid kui oled töötanud 8 aastat nii, siis tunned, kui suur on harjumuse jõud. Nüüdseks ei kujuta ma enam ette teisiti joonistamist. See on niiii mõnus! 

Teine suur pluss on see, et ekraan on silmale mahedam, seadistasin selle soojema valgusega ning vähem kontrastseks. Töötan kahe ekraaniga, põhiliselt vaatan uut, millel joonistan. Vanalt, erksamalt ja külmema valgusega ekraanilt kontrollin värve. 

Samuti olen pildile lähemal ning kehaasend on loomulikum. Veel mugavam saab laua kasutamine olema, kui soetan digilauale spetsiaalse jala. Selle abil saan töötada ka näiteks seistes või laua endale sülle võttes.

Cinticul on ka käepärane pult, mis lauale kinnitub ning mille seadistasin endale sobivalt. Nii et ma peaaegu ei vajagi klaviatuuri shortcutide jaoks. Ja pilti saab väga mugavalt keerata. Näiteks teatudsuunaliste pindade või karvade joonistamiseks on see ideaalne. Varem ma pildi keeramist eriti ei kasutanud, aga see on vb ka harjumuse asi. Ning viimaks on cinticu ekraan suurem kui mu vana kuvar. 

Aga miinustest ka. Kuna praegu mu kasutan laua kaldu hoidmiseks tema olemasolevat tuge, siis ma nurka muuta ei saa. Seega peegeldab uus ekraan laelampe. Katsime ekraani pinna mati kaitsekilega, mis vähendab peegeldust. Kuid samas on sellel teine häda, kattekile on nö kare, ekraan ise on libe. Libedam pind meeldib mulle rohkem. Sest nuuh, ma tõesti ei tea, kas ma olen nii raske käega, kuid igal juhul kuluvad mul taas pliiatsiterad ülikiirelt ära sellel uuel kattekilel. Ning juba on näha ka kriime kilel. Cinticu reklaamvideodes öeldakse küll, et ekraan on väga tugev ning seda kriimustada pole lihne. Ma siiski ei riskinud sellega ning ostsin kaitsekile. Vb siis järgmise kile ostaks sileda.

Ja nüüd tagasi joonistama : D 

Lisa kommentaar

Kass maskiga ...

01.05.2019

... ehk pilt, mida ma väga palju muutsin ja väga kaua joonistasin. Kokku tuli ei rohkem ega vähem, kui 27 töötundi. See on ikka väga palju. Olen juba kogenud illustraator ning tavaliselt võtavad sellises mahus pildid mul umbes 10 - 15 tundi. Aga seesinane kass ei tahtnud ega tahtnud mul välja tulla. 

Vanasõnaks Ameerikast pärit ütlus - The face is a mask, look behind it, eesti keeles - Nägu on mask, vaata selle taha. Ja peategelane, kassivõistluse võitnud must kass, preili Julie, oli ka olemas. Ning mõte pühendada see Vanasõnade sarja 72. pilt, teatrile, samamoodi. Olen EKAs stsenograafia eriala lõpetanud ja teater on mu elus suurt rolli mänginud. Muidugi võttis aega 71 pildi jagu, enne kui teatrini jõudsin, kuid ega sellega seonduvaid vanasõnu ka väga võtta pole ;)

Alustasin nii.

Lisasin värvid.

Proovisin teisi värve. Siin tuli Tarieli ja ütles, et see on ju kass otse põrgust :D

Taustavariante oli veel väga palju. Mässasin ja mässasin, sinna kulus palju aega ja võhma. Siis arutasin Tarieliga, et mida teha, ta soovitas, et proovigu ma tapeeti - viia kass interjööri. Proovisin rokokoost inspireeritud roosimustrist, kuna kassi kleit ka selle ajastu võtmes.

Tekkis tunne, et see roosa taust ikka üldse ei toeta mu musta kassi kontseptsiooni ning tuleb proovida midagi neutraalsemat, sest kleidi valgest värvist ei tahtnud ma kuidagi loobuda. Halli fooniga läks üldmulje veidi paremaks küll.

Alles siis kui taustavärv paigas, alustan tegelase joonistamist, nii ka nüüd.

Aga nagu näha, polnud ma selle taustaga ikka päris rahul ja kogu aeg muutsin seda kassi portree ja kleidiga töötades.

Kui mul pilt pooleli on, siis "joonistan" seda mõttes kogu edasi ja ühel õhtul und oodates tuli idee lisada foonile teatri eesriie. Proovisin.

Algul tundus, et töötabki. Kindlasti aitasid sellele muljele kaasa kleidile lisatud mustad triibud, ilma nendeta oli kassi pea justkui lõigatud sinna valge kleidivahu sisse ...

... Kuid pildiga edasi töötades, hakkas tugev punane foonil mind ikkagi häirima.

Nii et lõpuks ostustasin siiski halli rokokoo roosidega tapeedi kasuks, mis tõstis kassi, kui pildi peategelase, kõige paremini esile. Samuti eemaldasin kuldsed kaunistused ja tutid seelikuosalt ning muutsin maski valgeks. Muidu sulandusid mask ja nägu liiga kokku. 

Lõpuks-lõpuks oli ka see pilt valmis saanud ja nagu kivi langes südamelt. 

Lisa kommentaar

Pika samurai

27.04.2019

Täiendamaks süngemat sarja Lucky Son of a Bitch sarjale BFAM joonistasin unistavast sakura pikast samurai pika, kes seisab keset pimedust ja lumesadu. Kirsiõie asemel hoiab ta käes hoopis mõõka. See sari meenutab mulle alati, et ka kõige helgemal inimesel on alati oma tumedam pool.

Selline olid pilt ja tegelane enne.

P.S. Palju õnne sünnipäevaks, kallis Tarieli! Armastan Sind nii kirsiõites kui lumesajus ... nüüd ja alati!

Lisa kommentaar

Mika esimene välisreis - Rootsi kruiis (30. juuli - 1. aug. 2018)

15.03.2019

Kiirelt olen sellest juba oma aasta kokkuvõttes kirjutanud, kuid tahan siiski põhjalikumalt Mika esimest välisreisi kajastada.

Mõte oli proovida enne 8-päevast Portugali reisi, kuidas on väikese lapsega reisida. Onu Varpo võtsime ka kaasa, sest tema pidi sellel ajal, kui meie Portos oleme, Haikut hoidma - nii et nagu väike tänu-reis talle. Kõik läks üsna sujuvalt, sest enamus aega olime ju laeval ja seal oli lapsega lihtne. Istusime veidi kajutis ...

... Mika tutvus oma uue voodiga ...

... ja siis suundusime laeva avastama.

Esmalt sõime õhtust ja seejärel läksime mingile lastediskole, kus Lotteks riietatud tegelane midagi asjatas ja eri vanuses lapsed vilkuvate tulede ja valju diskomuusikaga põrandal erinevate mänguautode ja hüppeloomadega ringi tuiskasid. Mika sukeldus sellesse melusse üllatava stoilisusega nagu oleks see tema tavapärane keskkond :D Meie läksime temaga kaasa. Kuid me olime ainsad sellised vanemad. Ülejäänud istusid saali ümbritsevatel diivanitel ja skrollisid ülitülpinud nägudega oma nutitelefone. Puhkehetk lapsest - täiesti arusaadav. Kuid see möll tundus mulle, kui noorele lapsevanemale ikka liig raju, et oma väikseke selle keskele üksi jätta.

Lahedad olid kolm miimi, kes kummalgi päeval eri kostüümides laevas ringi liikusid ja lastega sõnatult suhtlesid. Just taolist võiks laeval rohkem olla.

Kõikjal avanesid ilusad õhtused merevaated.

Ühtlasi oli esimene õhtu laeval Tarieli ja minu 13. pulma-aastapäev ja kui laps uinus ning Varpo tema juurde jäi, saime natukeseks tähistama minna. Väiksed tantsud diskol (seekord mitte lastediskol), jalutamine laevatekil ja siider. Siis sukeldusime ise ka oma koidesse. Uskumatu ja ehmatav oli müra ja isegi kerge vibratsioon, mis meid oma pesades lamades tabas. Kui olime üleval ja rääkisime, ei pannud seda kajutis tähele, kuid nüüd, kui muud hääled vaikisid, oli see ikka suht tüütu avastus. Kuidagi siiski uinusime. Mikat ja ka Varpot näisid need helid mitte segavat ;)

Järgmisel päeval oli hommikusöök just sel ajal, kui laev saarestiku vahel sik-sakitades Stockholmi sadama poole tüüris. Idee oli hea, aga tegelikult saime seda kaunist saarestikku alles tagasiteel nautida. Liiga palju oli tegemist enda valmisseadmisega maabumiseks. Sest aega oli ju nii napilt. Kella 16 paiku pidime juba laeval tagasi olema. Arusaadavalt võtavad lapsega kõik tegevused kauem aega. Jätan vahele pikema kirjelduse Tarieli pikkadest jooksudistantsidest ülipalavas hommikus, kuna me ei teadnud (oleks pidanud laevalt küsima), kus asub bussipileti kassa. Bussist pileteid ei müüdud. Lihtsam olnudks Taxifayga liikuda, kuid seda Rootsis polnud. 

Aga jätkan juba sealt, kui olime õnnelikult Djurgården`i saarel ja Tarieli leidis oma pluusi värviga ideaalselt sobiva värava.

Vist oli ka Mikal sellest pingelangus või oli tema väikse peakese jaoks juba liiga palju infot kogunenud, sest nüüd jäi ta magama. Enne oma esimese lõunauinaku aega. Kuid see oli väga hea, siis saime ka meie veid hinge tõmmata enne Skanseni vabaõhumuuseumisse sisenemist (olime plaaninud vaid ühe koha külastuse - ajaliselt poleks rohkem jõudnud ka). Sõime jäätist ja olime vilus. 

Skansen asus jalutuskäigu kaugusel ja värvavast viis köisraudtee üles mäkke. Leidsime end kiviselt pinnalt, mis oli oma põhjamaisele olemusele ebatüüpiliselt ülipalav. Oli vist üks suve kuumemaid päevi. 

See vabaõhumuuseum oli väga mõnusalt sopiline, nii et vahel võisid end leida täiesti inimtühjast paigast ning kui poleks teadnud, et asume Stockholmis, siis oleks võinud vabalt tunda end väikses armas vanaaegses Rootsi külakeses oma kirikute, rootsipunaste majade ja muu seesugusega.

Lähtusime kõige rohkem Mika huvidest ja nendeks olid muidugi loomad ...

... ja linnud, kes enamasti kõik muuseumi territooriumil vabalt ringi kõndisid.

Aga Mikale meeldisid ka puust loomad :)

Juba jõudiski lõuna kätte. Istusime villu ja sõime veidi ning tegime muidugi veel pilte ;)

Jalutasime veel veidi ringi ja jõudsime kohta, kust avanes hea vaade linnale ...

... ja seisis lahe nikerdustega maja.

Seejärel hakkasimegi juba tagasi liikuma. Grupijuht Tarieli kiirustas meid õigusega tagant, sest me liikusime üsna aeglaselt ja mul oli ikka vaja veel "viimane" pilt teha :D Siin tõesti üks viimane pilt, mille tegin, Varpo jõudis küll liikudes ka veel pildistada. Aga nuuh, ei saa ju jätta jäädvustamata kanajalgadel maja, kui seda kohtad.

Teekond linnast laevale oli ülipalav ja higist nõretav. Kui kohale jõudsime, tundsin, et vee joomisest üksi ei piisa. Tahtsin saada üleni vette, et kogu keha saaks endasse vett imada ;) Mika uinus ruttu ja Varpo saatis meid suuremeelselt laeva spa-sse, piirdudes ise duššiga ja jäädes lapsevalvesse. Nii armas temast!

Laeva tilluke spa asus ühel alumisest tekkidest ja ahhh, kui mõnus jahe bassein seal oli!!! Mina hulpisingi selles mõnusas vees, kuna Tarieli tõelise eestlasena suurema osa ajast kuumas saunas veetis ;) Hea mõte peale suve palavaimat päeva :D

Ahh, kui värskendav see kõik oli. Kui laev sadamast väljus, et loojuvas päikeses saarestiku vahel siht tagasi Eesti poole võtta, oli väga hea seda rahulikult jälgida. Küll seal oli lahedaid saari ja saarekesi. Need kaljused tüünes vees ja soojas õhtus unelevad saared oma väikeste suvemajade, päikest täis terrasside ja paadisildadega ...

Algul olid saared suuremad ja asustus tihedam.

Kuid siis majade vahed suurenesid ning jõudsime uhkete villade tsooni.

Samas oli lahe heita pilk laeva järel sõitvatele alustele, kes samamoodi sik-sakitades saarte vahel manööverdasid.

See oli üks armsamaid saari, ...

... nii mõnusalt asustatud.

Aga oli ka päris väikseid saarekesi, kuhu tõesti oleks mahtunud vaid üks maja. Kujutlesime Varpoga reelingule nõjatudes, et millisel neist võiksime omada väikest majakest. Ja et kas lained küündiksid tormisel ajal selleni. 

Mõnel saarekesel oli väike madal metsatukk, ... 

... mõnel vaid paar puukest.

Jalutasime soojal tuulevaiksel tekil. Mõnus oli.

Peale saarestikust väljumist, läksime õhtusöögile, mis oli suurepärane. Mika sai esmakordselt maitsta maasikasmuutit, millele oli lisatud suhkrut (seda viimast polnud ta varem saanud). Ning ta jälgis suure huviga kõrvallauas vestelvaid ja naervaid inimesi. Söögid olid väga maitsvad ning valik ülikülluslik, seega oli tõsine oht toiduga liiale minna. nu eks mei veidi läksime kaa :D

Seejärel suundusime Mikaga mängutuppa. Need kaks väikest vaikset mängutuba olid meile armsaks, ja lapse lõbustamiseks, ka vajalikuks saanud. Sinna lastedisko ruumi me enam ei soovinud minna. Kahjuks olid need väiksed vaiksemad mängutoad veidi "juustused". Nuuh, kulunud ja nii ...

See oli meil lapsega reisides avastus - nagu sisenemine paralleelmaailma. Muidu, täiskasvanuna ja ilma lapseta, poleks me sinna jalga tõstnud. Kuidagi kurvaks tegi, et suurtele on nii palju säravat meelelahutust kõigil tekkidel ja lastele vaid paar väikest ruumikest.

Pärast lapse uinumist, läksime Tarieliga veel tekile sooja öö hämarusse. Laev tegi ühe vahepeatuse Soome sadamas. See oli meie kahe jaoks kuidagi kõige romantilisem hetk sellel sõidul. Seal tukkus öises rahus üks väike asula, mille suurimaks valgusallikaks oligi vist sadam oma tuledega. Väikeste majade vahel sõitis üksik auto, muidu valitses rahu ning liikumatus.

Selline aja peatumise hetk.

Järgmisel hommikul olimegi juba tagasi Tallinnas. Hea algus lapsega reisimiseks oli tehtud - väike harjutus nii talle, kui meile ja Varpole ka meeldis. Jäime kõik rahule :)

Hehee, pikk postitus sai valmis isegi enne, kui sellest reisist aasta möödub ;) Nüüd teeks Mika laeval juba rohkem möllu ning teda püüda ja hoida kuskile kukkumast, ronimast, midagi haaramast, oleks palju raskem. Aga samas mõistaks ta ka paljut rohkem. Nii et uute reisideni!

Lisa kommentaar

Vöötorav

09.03.2019

Üle pika aja tegin tööprotsessist pildirea ka. Tundus kohe alguses, et tuleb huvitav pildi kujunemine ja ma ei eksinud. Selle pildi kombineerisime koos Tarieliga. Eks ma iga pildi puhul tahan ju, et see meeldiks peale minu enda ka paljudele inimestele. Aga vahel tulevad ikka sellised pildid, mida me nimetame keskmiselt populaarseteks või lausa ebapopulaarseteks. Nii mõtlesimegi, et joonistan nüüd ühe "publikumagneti" ;) Ja võin juba etteruttavalt öelda, et see õnnestuski (FB-s on kohe näha, kui pilt inimestele meeldib). Sel aastal joonistatud laama ja pöialpoiss on pigem vähem meeldivad pildid, siilikesed lõkke ääres on ka popp.

Leidsin kogemata väga laheda Soome vanasõna, mida polnud varem kuulnud: "Other land blueberry, own land strawberry" eesti keeles "Võõras maa mustikas, oma maa maasikas". Siis vaatasime Mikaga "Suurt illustreeritud sõnaraamatut" ja loomade osast leidsin ülinummi vöötorava. Tema valisimegi peategelaseks. Mõtlesime, et taust võiks olla selline samblaroheline ja mustikasinine. Kuna loomake elutseb Lõuna-Ameerikas, siis sai pilt veidi muinasjutuline - väljamõeldud maa rahvariietes sooja maa loomake Euroopa metsas, kesk maasikaid ja mustikaid. Meile meeldib ja inimestele ka. Win win!

Tööprotsess oli selline. Tausta teen koos visandiga alati valmis, pärast vaid timmin toone ja hele-tumedust, sest taust hakkab kohe tegelast mõjutama. Nii et eraldi teha neid ei saa.

Seejärel lisasin oravale värvid ja hakkasin tema pead joonistama.

Siinkohal tuli Tarieli ja ütles, et orava nägu on freaky, aga et peaks olema nummi.

Tegin ninaosa lühemaks ja põski ümaramaks. Läks küll armsamaks. Lisasin ka fotod mustikavartest, et näha tervet kompat. 

Timmisin veel nägu, lisasin riietele linase tekstuuri, korvile puidu tekstuuri ja joonistasin mustikapõõsad.

Seeliku kollane hüppas liiga esile, seega muutsin selle siniseks ja joonistasin maasikaid täpsemaks.

Joonistasin vöötoravale paeltega tanu pähe ja lisasin taustale heleduse, et looma pea sellest paremini eristuks. Lisasin seelikule vöödid ja mustikatele kastepiisad. Kõik värvid keerasin ka erksamaks. Ja valmis ta saigi.

Lisa kommentaar

Mika-Mika, kuidas sa kõike oskad!?

05.03.2019

Oh, mida meie aasta ja 9 kuune Mika juba kõike oskab. Ma ei kujutanud ette, et enne 2-aastaseks saamist ta nii palju teeb-toimetab-jutustab :D Ja see on nii lahe! Just täitus tal aasta potilkäimist. Ta sai selle hämmastavalt ruttu selgeks ja on juba mitu kuud täiesti mähkmevaba. Ta oskab ise süüa (ok, supiga on veel veidi keeruline). Ja käsitleb lusikat juba väga osavalt. Oleme harjutanud, et ta ennast toiduga ei mäkerdaks ja nüüd ta ulatabki käe või suu, kui sinna kogemata siiski toitu läheb. Nii et kena ja puhas on ta.

Paar päeva tagasi hakkas ta ennast oma nime pidi hüüdma. See on nii-nii armas, kui ta ise "Mika" ütleb. Enamus sõnu ongi tal kahesilbilised. Kuna vaatame koos palju looma- ja linnuraamatuid, siis ta ja nimetab ka keerulisemaid linde nagu näiteks "lunn" või "paabu" (paabulind). Põhisõnad on muidugi "emme", "nämmi", "tudi" "padi" ja "teki". Aga ka sellised naljakad sõnad nagu "marta" (mis tähendab tema keeles mandariini) või "murti" (mis tähendab multikat). Märtsi alguses panin kirja sõnad, mida ta ütleb ja hämmastusin, et sain neid üle saja ning tuleb iga päev juurde. Just sõnu, mida ta ise ütleb, sest aru saab ta vist juba peaaegu kõigest, mida me räägime. Nii et mõistetavaid sõnu on tal palju-palju rohkem. Kuidagi plahvatuslikult on meie tibu rääkima hakanud. Veel pole lauseid, kuid me saame juba aru, mida ta meile öelda tahab. See on super tunne! 

Foto: Hele-Mai Alamaa

Õhtuti on nüüd nii, et mina lähen esimesena Mikat uinutama ja seejärel Tarieli. Kumbki umbes 15 min, siis tibu juba magab. Minuga Mika jutustab, justkui seletab mulle kõik oma päevased tegemised ära ja siis tuleb Tarieli, kellega koos ta uinub. Nii et meil on nüüd enne und oma tüdrukutejutud :)

Ja me näeme järjest rohkem, kuidas ta on meie moodi ;) Talle meeldib väga süüa (see on ka meie lemmikuid tegevusi). Ta on lühikest kasvu nagu meie, talle meeldib pikutada nagu meilegi (kuigi seda saame vähem teha, kui enne Mika saabumist ;)). Ja veel mõned väiksed asjad, mida ise märkame. Ta puhkab silmi nagu mina - pilk läheb ühte punkti ning jääb sinna tükiks ajaks pidama. Ning talle meeldivad hapud maitsed, näiteks külmutatud marjad ja sidrun nagu Tarielilegi. 

On väga eriline tunne oma tütrekese arengut jälgida ja olla kõigi nende "esimeste kordade" juures. Mu päevik on neid ülestähendusi täis, kuid praegu oli tunne, et panen veidi ka blogisse kirja.

Lisa kommentaar

Pöialpoiss

23.02.2019

Kolmas vanasõna pilt sel aastal ja esimene pilt, mille joonistasin oma uue digilaua Cintic Pro`ga (nõuab veel harjumist, aga tunne on juba mõnus ja iga hetkega omasem), kujutab väikest lindu, pöialpoissi.

Otsisin sobivat vanasõna ja kuidagi jõudsin kurbuse teemani. Sõnale "pisar" leidsin palju vasteid ja nii ilusaid nukrusega seotud vanasõnu. Valisin Portugali vanasõna - A small tear relieves a great sorrow, eesti keeles - Väike pisar leevendab suurt kurbust. 

Näitan ka, kuidas valmis selle pildi taust. Pole seda ammu teinud ja selle pildi puhul on hea näidata.

Vajasin pilvetagust päiksekuma ja seetõttu "sulatasin" enda pildistatud fotosid üksteise sisse. Eks pintsliga joonistades oleks ka saanud, aga tahtsin hästi sumedat tausta. Ja ütlen ausalt - nii on ka kiirem ;)

Kõigepealt võtsin kaks fotot ja ühe värviüleminekutega kihi ...

Eriti lahe kokkusattumus on see, et see päikseloojang on pildisatud Portugalis, Porto linnas. Ja vanasõna ju ka just sellest riigist pärit :D Armastan selliseid kokkulangevusi. Midagi on maailmas jälle justkui paika läinud. Ideaalselt.

... ja "segasin" need omavahel kokku, seejuures muidugi lõigates ära tumeda majade silueti esiplaanilt ja jättes alles vaid päiksepaiste :) 

Siia lisasin linnukese jaoks õrnalt läbipaistva oksa.

Ja jäigi üle veel linnuke oksale joonistada ja veidi värve soojemaks kruttida. Piece of cake ja pilt oligi valmis. Tööaeg: 10 tundi.

Lisa kommentaar

Siililapsed

21.02.2019

Nüüd on Vanasõna sarjas juba nii palju pilte, et saan olemasolevatele "paarilisi" joonistada.

Kui leidsin Taani vanasõna - Blacksmith`s children are not afraid of sparks, eesti keeles - Sepa lapsed sädemeid ei pelga, mõtlesime Tarieliga kohe, et need sepa lapsed on muidugi siilikesed. Suur siil-sepp, on meil juba olemas - Igaüks on oma õnne sepp. Nii et pilt sai justkui jätku :)

Lisa kommentaar

Laama

19.02.2019

On üks ilus Hiina vanasõna, mis juba kaua aega oli mu mõttes kumisenud: If you have two loaves of bread, sell one and buy a lily, eesti keeles - Kui sul on kaks viilu leiba, osta ühe eest liilia.

Mu meelest väga-väga kaunis ja ilu eest seisev vanasõna. Nii et just selle takusetera pildigaga alustasingi uut aastat. Loomaks tahtsin kedagi eriti leebet ja sellepärast valisingi laama.

Te vaid vaadake neid silmi.

Lisa kommentaar

"Pere ja Kodu" lugu meist

17.02.2019

Jaanuari alguses käisid meie kodus külas ja meist lugu tegemas ajakirja "Pere ja Kodu" ajakirjanik Ester Vaitmaa ja fotograaf Hele-Mai Alamaa. Väga-väga tore ja esmakordne kogemus oli rääkida oma elu-, armastuse- ja töölugu ning püüda ise samal ajal kaunilt fotole jäädvustuda :)

Ise kujutasime Tarieliga seda umbes nii ette, et fotograaf teeb paar klõpsu ja ajakirjanik räägib meiega siis pärast pikemalt juttu. Aga tegelikkuses oli nii, et kaks tundi möödusid nagu lennates ja terve selle aja Hele-Mai muudkui pildistas meid. Ester esitas küsimusi ja vahepeal meelitas koera lavašitükiga pildile või tegi Mikale nägusid. Nii et meeskond töötas suurepäraselt. 

Aga muidugi jäime sellise korraldusega väga rahule, sest saime nii palju ilusaid fotosid ...

... sealhulgas musipilte. 

Ja pildid meie kummagi töötoast. Tarieli oma (ajalooline pilt, sest kogu see ladu liigub meie päris-lattu ära) ...

... ja minu töötuba. Me Mikaga kanname mõlemad väikseid hõbedast sõlgi, mis Tarieli meile kinkis, kui Mika sündis. Esiteks sellepärast, et olen ja seega ka Mika on, setu päritolu. Ning teiseks sellepärast, et me elame praegu Sõle tänaval ;)

Mika "töötab" ka aeg-ajalt minu toas. Mõõdab ja sorteerib asju ;) Hihii! Appi, kui nummi ta ikka on.

Siis veel mõned naljapildid, kus üritasime Lucky Son of a Bitchi siidsalli pildistada ;)

Mikaga köögis. Pakkusime külalistele veidi Setu ja Gruusia mõjutustega toitu. See on lahe jäädvustus, sest Hele-Mai suutis meie kirjut kööginurka ka kuidagi lahedalt maaliliseks muuta. Ja niiviisi olen Mikat toimetades kandnud ja kannan, nagu vist kõik emad omast käest teavad. 

Haikust sai ka mõned armsad pildid.

Ning peale seda külastust kirjutas Ester suurepärase loo, rääkides lisaks Lucky Laika helgele maailmale ka meie tumedamast brändist Lucky Son of a Bitch. Koos piltidega saime endale ajakirjas ruumi lausa viis lehekülje jagu. Nii et oleme super-rahul :) Aitäh veelkord Estrile, Hele-Maile ja ajakirja peatoimetajele, Kerttu Jänesele!

Lisa kommentaar

Eesti hagijas ...

08.02.2019

... oli viimane pilt, mille joonistasin 2018. See valmis koostöös Eesti Kennelliiduga ja seetõttu polnud mul üle pika aja konkreetset koera modelliks. Joonistasin erinevate fotode põhjal ja nagu ikka võimalikult tõutruult ;) Eesti Kennelliidu logol on Eesti hagijas ning liidu 20. aastapäeva puhul said nad sellele tõule ka sertifikaadi.

Vanasõnaks sai tõule kohaselt - Do not wait until tomorrow to hunt, eesti keeles - Kui minna jahile, siis täna. 

Lisa kommentaar

Samojeed Happy

27.01.2019

Siit tulevad veel mõned pildid, mis ma eelmisel aastal joonistasin. Samojeed Happy on kolmas meie koeravõistluse võitjatest. Valiku tegime juba kevadel, kuid kuna pilt pidi tulema talvine, joonistasin selle jõuluhooajaks valmis. Praegu, kui neid ridu kirjutan, langeb õues taas laia lund. 

Leidsin väga muheda zen-vanasõna: No snowflake ever falls in the wrong place - Ükski lumehelves ei lange valesse kohta. Tahaks elus ka rohkem nii tunda, et kõik, mida teed või otsustad, on just see õige. Väga rahustav vanasõna igal juhul.

Ja samojeed Happy on ka nii armas, tõeline lumekoer. Põhjapõtradega kampsuni soovitas talle selga panna Tarieli ;)

Happy näoilme vastab alati tema nimele, olgu lumes ...

... või päikeses.

Lisa kommentaar

2018 - me-liigume-ringi-aasta

04.01.2019

Uus, 2019, aasta on nii toimekalt alanud (mäletan selliseid aasta alguseid, mil esimestel päevadel vaatasime Tarieliga päevad läbi sarju ja filme - nüüd töötasime juba 1. jaanuaril), et veel jaanuari lõpus on eelmise aasta kokkuvõte tegemata. Kuid tahan seda kindlasti teha, sest neid kokkuvõtteid on pärast nii hea võrrelda. Niisiis 2018. aasta oli meil üsna reisirohke, eriti arvestades, et me vahepeal suhteliselt paiksed olime. 

Aasta algas meil koos minu onu ja Tarieli emaga meie kodus. Ja see oli meie esimene täis aasta koos Mikaga. Seega meie väiksele ja kokkuhoidvale perele eriti eriline!

Jaanuaris joonistasin palju. Veebruaris, kui Mika sai 7-kuuseks, oli meil Meeli Küttimiga armas fotoshoot.

Märtsis ja aprillis mõtlesime Tarieliga uue sarja välja ja ma joonistasin sellele esimesed pildi ka - "101 mütsi".

Mais oli mul ülilahe Räpina kooli kokkutulek. Mõnesid klassikaaslasi polnud näinud 22 aastat - just nii palju aega tagasi lõpetasin ma põhikooli ja asusin õppima Tartu Kunstikooli. Nii-nii armas oli oma ammuseid kaaslasi taas näha - midagi väga sooja ja helget jäi südamesse. 

Juunis maaliti Mikast esimene maal. Peeter Krosmann kunstnikuks!

Juunis sai Mika ka 1-aastaseks. Tähistasime seda erilist sündmust vaikselt ja koduselt. Oli armas olemine ja väike piknik Kloogarannas, kaasas Helgi ja Varpo.

Ilm oli Jaanipäevale kohaselt jahe, kuid õnneks ei sadanud.

Juulis saime kätte ja pildistasime ISE oma ilusaid uusi tooteid - kasevineerist ökonumpsikutest serveerimisaluseid. Tõesti isuäratavad pildid tulid :)

Oma 13. pulma-aastapäeva pidasime seekord laeval, käisime Stockholmi kruiisil. Varpo oli ka meiega. Tänu talle saime õhtul veidi Tarieliga kahekesi laevatekil istuda ja tähistada. Seal oli tõesti ilus. Romantilised merevaated ja üks väga ilus ja eriline peatus Soome sadamas. See vist oligi meie lemmikhetk seal, ...

... sest Stockholmis olemine läks väga kiirelt - oli aega ju vaid loetud tunnid. Seega käisime vaid Skansenis ...

ja siis juba tagasi laevale.

Septembris käisime kogu perega EKA uue maja avamisel. Oli eriline ja pidulik tunne taas oma koolimajas olla. Katuseterrassid olid eriti lahedad - sealt näeb merd ja vanalinna.

Järgmine reis oli meil juba aasta tagasi plaanitud, piletid Portosse ostetud ja korter üüritud. Pidime oktoobri alguses minema Tarieli, mina, Mika ja Helgi, et vanaema saaks lapsukest hoida. Kuid siis juhtus selline hull asi, et Helgi murdis labajala luu ja kipsiga sai vaid kodus liikuda (õnneks nüüdseks jalg juba ilusti paranenud). Nii kahju, et me ei saanud neljakesi minna, kuid varusime Helgile toitu ja naabrid olid abivalmis teda aitama, kui vaja, nii et otsustasime ikkagi sõita. Sellest tuli esimene meie vaid-pere-reis. 

Meie Porto kodu vaade rõdult.

Portugalis oli kõik nii soe - nii ilm, kui inimesed. Esmakordselt olime võõraste inimesete keskel ümbritsetud soojast poolehoiust ja hoolivusest, meie lapsukese vastu. Kõik imetlesid teda, viipasid talle, üks vanatädi andis talle isegi musi. No Portos on lihtsalt imeline olla lapsevanem.

Veel samal kuul, oktoobri lõpus, lendasime me Londonisse, sest Tarieli kinkis mulle pulma-aastapäeva puhul pileti Frida Kahlo näitusele Victoria ja Alberti muuseumis. Selgus aga, et Frida näitus on nii popp, et kõik piletid on kuni näituse lõpuni välja müüdud. Kuid Tarieli on järjekindel inimene ja nii leidis ta muu võimaluse. Ta ostis mulle muuseumi liikmestaatuse (mis on muidugi kallim kui pilet). Et ma ikka näeksin oma iidoli näitust, kuigi ma ütlesin, et Londoni reis on ju ka niisama supertore. No igal juhul - mul oli imeline kohtumine Fridaga ja Tarieli ise ei näinudki näitust, kuna oli sel ajal Mikaga ja liikmestaatust tal ka polnud. Nad vaatasid muid näituseid, aga teadagi, kuidas Mikaga midagi vaadata on ;) Vot selline mees on mul! Õnneks oli Tarieli ise Londonist sama suures vaimustuses, kui mina Fridast. Linnal oli talle sobiv vibe.

Kohustuslik turistikas kuningalossi ees.

 

Mina oma suurte lemmikutega.

Isa ja tütar Sky Gardeni  taimeseina juures. See on väga põnev koht, 35. korrusel asuv aed hea vaatega Londonile, mille Tarieli enne reisi avastas. Pilet on tasuta, kuid tuleb end registreerida ja õigel ajal kohal olla.

Novembri alguses saime endale Lucky Laika kauba jaoks lõpuks kauaoodatud lao. Suur tellimus Hiinast - bambustaldrikud - maandusid juba seal. Meie korteri pind saab taas samm-sammult "meie omaks", sedamööda, kuidas asju kodust eest ära kolime. Nii mõnus! P.S. Praegu see küll enam nii tühi pole nagu sel pildil ;)

 

Novembris oli meil ka Lucky Laika vanasõnapiltide ja Kadri Hinrikuse kirjutatud lugudega raamatu "Sõna vägi on suurem kui sõjavägi" esitlus. Koolibri kirjastus andis raamatu välja ja korraldas ka esitluse. Nii äge! 

Detsembri alguses ilmus Pere ja Kodu ajakiri "Beebi", milles ka minu kolumn meie pere alguses Mikaga. Aitäh Estrile, selle pakkumise eest! Esmakordselt kirjutasin ajakirjale :)

Ja detsembris tegime palju tööd. See on meil aasta kõige kiirem kuu, tundub, et iga aastaga läheb üha kiiremaks ;) On vaja üha rohkem (sest meie firma kasvab) tooteid sorteerida, edasimüüjatega suhelda, messiasju ajada, tellimusi kokku panna jne.

Esmakordselt olid (on siiani veel, sest müügiaeg pikenes) meie asjad müügil Helsingis TRE poe jõulumüügis. See on nagu suur kaubamaja, kus tooted on laudadel väljas, mitte väike disainipood. Ja praeguseks teame, et meil läks seal hästi. Saatsime mitu korda kaupa juurde ka :)

See kõik on tore ja innustav. Kuid samas joonistada ei jõudnud ma poolteist kuud üldse :( Osaliselt oli see nii mu kehva aja planeerimise, osaliselt Mika olemasolu ja osaliselt ka meie kõigi pikkade külmetushaiguste tulemus.

Kuid kui lugesin kokku kõik selle aasta joonistustunnid, tabas mind korraks šokk - tunde oli vaid 228. Võrdluseks eelmised aastad: 2017 - 333, 2016 - 550 ja 2015 - 490 tundi. Nii et lausa 100 tundi vähem, kui eelmisel aastal. Kuid ikkagi on mul hea meel, et ma oma töötunnid kirja panen. Muidu "tundub", et joonistasin rohkem vms, aga siin on aus tulemus olemas. Pilte joonistasin aga kummalisel kombel arvuliselt rohkem (töökiirus on suurenenud?) kui eelmisel aastal. 2018 - 21 pilti, 2017 - 16 pilti. 

- Pilte Lucky Laikale 19 tk

- Pilt Lucky Son of a Bitchile 1 tk

- Pilt Mikale 1 tk

Nii et pole hullu ja on teada, et tuleb lihtsalt joonistada-joonistada-joonistada. Praeguseks mul juba kaks pilti valmis ja kolmas töös. Ja muidugi peale töö nautida ka aega Mikaga, sest see aeg, mil ta on väike, lendab ju nii kiiresti ja pärast muudkui igatsed seda taga.

2018. aasta oli ikka tõesti teguderohke, selle üle on nii hea meel!

Lisa kommentaar

Tähekese 2019 aasta kalender

22.12.2018

Ka sel 2018. aastal valiti üks minu pilt Tähekese kaanele :) Seekord sain maikuu. Nii-nii hea meel, et jänkudega pilt ehtis Emadepäeva kuu ajakirja kaant, sest just see pilt on Mikale pühendatud. Kõik kaanepildid rändavad ka Tähekese toredasse kalendrisse!

Kalender on väga armas. Aitäh Ilona Kivirähkile mu pilti valimast ja kalendreid saatmast!

Kaanepildi on joonistanud Anne Linnamägi.

Kõik teised pildid olid ka nummid, aga minu erilised lemmikud on Catherine Zaripi oktoober ... 

Priit Rea november.

Head algavat 2019. aastat kõigile!

Lisa kommentaar

Hällilaulust ja muust

20.12.2018

Mika kasvab liiga kiiresti suureks. Kui ta polnud veel aastane, siis ootasime Tarieliga ikka, et saaks ta juba suuremaks. Kuid nüüd on aeg minu meelest liiga kiiresti käima hakanud ja juba on meie väike tütreke kohe-kohe 1,5 aastane. Nii suur ja nii asjalik. Tegutseb omaette ja "venib" üha pikemaks. See armas pontsakus on tal ikka veel olemas, kuid see kaob iga päevaga. Aga oi-oi-oi-oi, kui nummi ta ikka on! Ja veel - ta ei püsi hetkegi paigal.

Ja nii palju faase ja tegevusmuutusi on tal ka. Õnneks pean päevikut ja kirjutan kõik usinasti üles, muidu ei suudaks nende arengutega üldse sammu pidada. Alles oli Mikal raamatuvaatamise faas, nüüd on see selja taha jäänud ning muutunud toolileronimise faasiks. Alles meeldis talle uinuda mu enda lemmikuks kujunendud hälliliaulu "Kui mina olin väiksekene" saatel, kui juba uinub ta vaid issi kaisus, kes räägib talle mingeid vaid-neile-kahele-teadaolevaid-jutte. 

Ja nii see kõik kujuneb, liigub ja lainetab ja miski pole jääv. Meie noor võrseke kasvab hoogsalt ja meie lihtsalt imetleme teda. Nu kasvatada tuleb muidugi ka juba, sest juba ta jälgib meid tähelepanelikult oma suurte silmadega.

Aga hällilaulu panen ikka siia kirja. Jäägu see maamärgiks ühe pisikese ajastu lõpul. Laul kasvas minuga kuidagi kokku, sest laulsin seda Mikale lõputult palju. Muidugi oli ka teisi, kuid see läks eriti hinge. Ja kui sõnadele mõelda, siis olen nii tänulik oma tööle, mida saan teha kodus. Ei pea mina hälli heinamaale viima!

Kui mina olin väiksekene
 
Kui mina olin väiksekene, alleaa, alleaa,
kasvasin ma kannikene, alleaa, alleaa.

Ema viis hälli heinamaale, alleaa, alleaa,
kandis kiige kesa peale, alleaa, alleaa.

Pani käo kiigutama, alleaa, alleaa,
suvilinnu liigutama, alleaa, alleaa.

Seal siis kägu palju kukkus, alleaa, alleaa,
suvilindu liialt laulis, alleaa, alleaa.

Mina meelta mõtelema, alleaa, alleaa,
võtelema, võtelema, alleaa, alleaa.

Kõik mina panin paberisse, alleaa, alleaa,
raiusin ma raamatusse, alleaa, alleaa.

Lisa kommentaar

Dia de Muertos ja buldogid

01.11.2018

Täna, 2. novembril, on Eestis Hingedepäev ja Mehhikos Dia de Muertos ehk Surnute Püha. Täna süütame küünlad ja mõtleme oma armsatele lahkunutele.

Joonistasin pildi meie sarjale BFAM. Meeldetuletuseks - see on meie teise brändi Lucky Son of a Bitchi sari, kus Lucky Laika pildid omandavad tumedama varjundi. Nii muutusidki buldogid Dia de Muertose stiilis tegelasteks.

Koerte omanik, Liina, tegi uuest lõuendist Lola ja Pepega ka laheda pildi.

Lisa kommentaar

Valge paabulind

25.10.2018

Tarieli ütles ükspäev midagi mu blogist otsides: "Su blogi on ikka sigalahe! Sa teed postitusi harva, kuid need, mis teed on väga ägedad!" Mul hakkasid sellise kiituse peale muidugi kõrvad liikuma. Postitusi tuleb tõesti harva, kuid mul on palju mõttes, millest kirjutada ja ma tahan seda korralikult teha. Nii et olgu see paabulinnu postitus ka veel lühike ning siis tuleb jälle midagi mahukamat.

Vanasõnapilt järjekorranumbriga 65 on valge paabulinnu päralt. Vanasõnaks - Iga lind on uhke oma sulgede üle. Hakkasin alguses seda muinasjutulist lindu kui pruuti joonistama, kuid siis tuli meelde, et paabulindudel on uhked sabad vaid isaslindudel. Nii valisingi uue vanasõna ja lisasin kikilipsu ;) 

Inspiratsioon.

Lisa kommentaar
1 2 3 4 5 Järgmine » Leitud: 230 tulemit | Kuvab 1-30 tulemit