Blogi

1 2 3 4 5 Järgmine » Leitud: 169 tulemit | Kuvab 1-30 tulemit
Atom RSS

Hülged

09.02.2016

Lumi (pilt valmis siis, kui lumevaip veel maas oli) ning hubane-tubane olemine inspireeris mind joonistama lund ja jääd. Hülgeid tahtsime juba mõnda aega mõnele pildile saada.

Leidsin laheda saksa vanasõna - Kingitused hoiavad sõpruse soojana. See ei ole meil tuntud vanasõna, kuid on minu meelest väga armas ja õige. Pealegi on nii tore oma kallitele kingitusi teha ja seda mitte ainult Valentinipäeval!

Hoidke oma armsaid!

Lisa kommentaar

Algab punase tuliahvi aasta

08.02.2016

Vahepeal joonistasin mitu vanasõna sarja pilti, kuid tänase puhul, avaldan pildi, mille just selleks puhuks joonistasin. Hiina kalendri järgi on viimasel ajal olnud mitu lahedat värvi- ja loomakombinatsiooni, alles oli sinise puuhobuse aasta ja nüüd siis punase tuliahvi aasta. Need jäid silma, sest et Tarieli on sündinud hobuse ja mina ise ahvi aastal.

Vanasõna kõikide ahvide auks  - Alati on keegi võitja, isegi ahvide iludusvõistlusel. Kuigi ingliskeelne kõlab paremini - There is always a winner even in monkey`s beauty contest.

Tööaeg - rekordiliselt pikk - 36 tundi ; ) 

Siin ka mõned klõpsud pildi arengust.

Pildi taustaks tahtsin kindlasti oranži, sest sellist tooni taustaga pilte on vanasõnade sarjas vähe.

Kaua aega kulus näo eripärade tabamisele ...

... ja lillekimpudele. Alustasin hortensiate ja kobarroosidega (roosidega kihti siin näha pole) ...

... ning lõpetasin flokside ja kipslilledega. Ka kleitide värv ja tekstuur nõudsid aega. Lõpuks otsustasin punaste ja roosade toonide kasuks, sest ahvid seisavad nii lähestikku, et nad moodustavad peaaegu ühe terviku.

Head uut aastat juba teist korda!

Lisa kommentaar

Rocky

06.02.2016

Kui Tarieli tutvustas mulle oma lapsepõlve filmisaagasid "Star wars" ja "Terminaator", siis minul oli au temale "Rockyt" tutvustada. Kui oled nö koos mingi filmiga üles kasvanud, siis kõnetab see sind hoopis sügavamalt, kui seda täiskasvanuna esmakordselt vaadates. Kuid igal juhul on lahe neid klassikaks saanud filmilugusid ikka ja jälle vaadata. Telekas näidati I - IV Rocky filmi ja nii tekkis soov kogu lugu uuesti vaadata. Neli filmi olid tuttavad, kuid "Rocky V" (1990) ja "Rocky Balboa" (2006) olid ka mulle uued. Ning leidsime oma üllatuseks, et kohe-kohe on kinodesse jõudmas ka arvatavasti viimane selle saaga film "Creed" (2015). Nii et muidugi ostsime piletid : )

Mulle meeldib Stallone loodud kangelase soojus, siirus ja sirgjoonelisus. Väga-väga ilus on Rocky ja Adriani täielik pühendumine ja austus teineteise vastu. Nad on armastajad, sõbrad ja partnerid ning kui Adriani enam pole, siis loeb Rocky talle ta haual lehte ...

Mõnus on ka filmide sarnane lihtne, kuid toimiv ülesehitus - intriig, treeneri otsingud, võitluseks valmistumine ja kulminatisioon - võitlus. Kujundlikult toimib see nii ju meie kõigi elus ; ) 

Eriti head mõtteterad on pärit filmidest "Rocky Balboa" ja "Creed":

- Mitte keegi ja mitte miski ei löö sind nii tugevalt kui elu ning kõige tähtsam on see, kui palju lööke sa suudad vastu võtta ja ikka edasi liikuda.

- Ja see mõte ka, et kõige raskem vastane elus, oled sa endale ise. 

Ema kudus mulle kogemata isegi Adriani-stiilis mütsi ja uued prilliraamid valisin ka - päriselt, kogemata just Adriani moodi. Hihiii!

Peale Rocky-saaga vaatamist, kuuluvad meie igapäeva-slängi järgmised fraasid:

- Yo Andrian, we did it!

- You`re a bum!

- Get up you son of a bitch because Mickey loves you!!! (hästi käreda ja kirgliku häälega).

Eh, igal juhul olime mõlemad pisarais kui "Creed" lõppes. Suur ekraan ja peaaegu tühi kinosaal (peale meie oli veel vaid üks inimene seansil) tegid oma töö. Ilus ja pidulik oli see Rocky loo kokkuvõte!

Lisa kommentaar

Kass rannal

17.01.2016

Täiendasin ühe pildi võrra meie sarja Gustav ja Auleid. See vanaaegse foto stiilis sari on pühendatud minu vanavanaisa, Gustavi ja Tarieli vanaisa, Auleidi, mälestusele. 

Otsisin tegelast, keda madrusekostüümis kujutada. Siiami kass tundus igati hästi sobivat. Taustal kasutasin üht Indias, Goa rannas tehtud pilti ...

P.S. See pilt sobib hästi kokku allpool oleva postitusega Miiamilla ehitamise ajast - siis võisid seal sellistes rõivastes lapsed mängida küll  : )

Lisa kommentaar

"Vanasõnade" näitus Miiamillas

13.01.2016

Eelmise aasta lõpus alustasime taas näitusteseeriat Vanasõna sarja uuemate piltidega. Vahepeal oli meil näituse tegemises paus, sest väsisime selles ära ja pildid väsisid ka ; ) Joonistasin vahepeal nii mitmeid uusi pilte, et märkamatult sai näituste jagu täis. Enne kui jõudsime näitusepaiku otsima hakata, kutsuti meid kõigepealt Linnateatrisse ja siis kohe ka Miiamillasse. Sealsed töötajad olid meie toodetest nii vaimustatud (meie asjad on seal müügil), et nad kutsusid meid sinna näitust korraldama. Näitus on üleval maikuu lõpuni.

Miiamilla maja meeldis mulle esimesest hetkest peale. Õppisin siis EKA`s ja sattusin vahel Kadrioru parki jalutama. Mind lummas see metsik pargiosa, mille keskel seisis ülilaheda arhitektuuriga maja. Kõik oli troostitu, kuid ometi õhkus sellest paigast suursugusust. Siis ma selle kohta täpsemalt ei uurinud, kuid nüüd küll.

Ajalooliselt on tegemist väga põneva hoonega. Noor Eesti Vabariik võttis ette Kadrioru pargi uuendamise. 1937 a. valmis president Pätsi venna Peeter Pätsi kureerimisel, Alar Kotli ja Villem Seidra projekti järgi Lastepargi spordikompleks. Park sai väga populaareks, seda nimeti imedemaaks ja lasteparadiisiks. Lisaks mänguväljakutele, basseinile suvel ja uisuväljakule talvel, said lapsed harrastada põnevaid tegevusi peahoones, kus oli olemas isegi kino, puhvetist rääkimata.

Nõukogude ajal kompleksi esialgne tähendus kadus, kuid basseine kasutasid spordikoolid endiselt. Aja jooksul basseinid ja tribüünidd amortiseerusid ja lammutati. Õnneks võeti peahoone 2003. a. muinsuskaitse alla. Maja renoveeriti ja 2009 aastal avati selles lastemuuseum Miiamilla.

Väga lahe, et lastele loodi nii ilus paik ning et see on ka ajast aega laste käsutuses olnud!

Meie pildid klappisid sellesse ilusasse värvilisse keskkonda nagu valatult.

Miiamilla kohvik on nii armas. Leti külge on kinnitatud hiiglaslikud liblikad : )

Ka meie asjad on kenasti välja pandud.

Näitus sai üles - mul on nii hea meel!

Selline lumine on Miiamilla praegu, aga sees on ikka soe, rõõmus ja värviline. Nii et, kui Kadriorus jalutate, siis astuge sisse ja piiluge meie näitust ka! : ) 

Lisa kommentaar

Leevikesed ja joonistustunnid

09.01.2016

Jõuluhooaja alguses lendasid 2015. aasta viimase pildina minu käte alt välja leevikesed. Tavaliselt ma seda ära ei märgi, kuid kuna vanasõna oli mulle tundmatu, siis olgu öeldud, et see on Jaapani vanasõna - "Põõsas ei kasvata talvel marju". Tarieli leidis selle ja pilt lumistel kibuvitsaokstel istuvatest punapugulistest leevikestest, tuli kohe mu silme ette. Ning see mõte annab hästi edasi talvist kaamost.

Teen siinkohal ka traditsioonilise kokkuvõtte oma 2015 a. töödest. Kuna märgin üles kõik oma joonistustunnid, siis on hea näha, kuidas see aastati varieerub. Näiteks 2013. aasta (mu esimene vabakutselise illustraatori aasta) oli väga viljakas - joonistustunde tuli kokku umbes 870. Seega olin päris üllatunud, kui leidsin, et 2015. aastal joonistasin ma kokku vaid umbes 490 tundi.

Samas 2013. võtsin vastu pea kõik tööpakkumised, siis nüüd, mil olen juba pooleteist aastat pühendunud täielikult Lucky Laika piltidele, joonistan ma ajaliselt vähem. Nimelt kulub palju aega ka uute toodete väljaarendamisele, turustamisele jms. Aga see on vaid tore, sest meie väikefirma liigub tasapisi, kuid järjekindlalt edasi!

Niisiis minu 2015. aastal tehtud tööd:

1 näitus - Lucky Laika "Vanasõnad" Tallinna Linnateatris

1 mängu illustratsioonid - Lucky Laika ja Meelis Looveere koostöös valminud mäng "Kelleks tahad saada?"

2 pilti kahele armsale tüdrukule sünnipäevakingiks : )

35 pilti Lucky Laika erinevatele sarjadele

Nagu ikka võtan sihiks joonistada uuel aastal palju-palju rohkem. Kujutluses on ju nii hulgaliselt pilte, mis lausa nõuavad paberile jõudmist. Üks pilt onmul sellel aastal juba valmis (teist joonistan praegu), kuid selle avaldamiseni läheb veel aega.

Lisa kommentaar

Meie kuldne aastavahetus

05.01.2016

Ah, juba mitu päeva elan nagu klaaskuuli sees - langeb udusulelist lund ja kõik on nii muinasjutuline. Terve detsembrikuu oli nagunii muinasjutu sarnane : ) Ja on nii hea, et see jutt ka jaanuaris jätkub. 2015 aasta oli meil loominguline ja viljakas ning loodetavasti tuleb ka uus aasta just selline. Igal juhul ühest aastast üleminek teise oli meil Tarieliga väga mõnus ja sujuv. Ei tekkinud sellist vaakumi tunnet, et on tühi ja kõle jaanuari algus. Puhkasime jõulude ja aastavahetuse ajal ning rahulik töötegemise tunne tuli juba 2. jaanuaril. Seega joonistan juba esimest selle aasta pilti, kuid sellest juba edaspidi.

Meie aastavahetus möödus Haapsalus armsate sõprade keskel. Ühtlasi tähistasime ka Liisu sünnipäeva.

Liisu korraldas mängu. Igaüks pidi (anonüümselt) kirjutama paberile oma soovi uude aastasse ja selle kinnisesse nõusse pistma ...

... Mõni aeg hiljem ütles Liisu, et nüüd tõmbab igaüks endale soovi. Kuna meie Tarieliga kirjutasime ühiselt, siis võtsime tagasi ka ühe sedeli. Ja saime endale eriti laheda soovi - "Seiklusi", selle alla oli joonistatud süda. No mis võib olla veel toredam - uus aasta tuleb täis armastust ja seiklusi! 

Eero intervjueerib inimesi soovide teemal.

Peale seda jätkus vabakava ; )

Head, õnnelikku ja rõõmurohket uut - 2016 - aastat teile kõigile, kallid sõbrad!!!

Lisa kommentaar

Meie kalendrid nüüd ka Apollo raamatupoodides!

13.12.2015

Meil on selle üle nii hea meel!!! Solarise keskuse Apollo müüb ka meie märkmikke ja mõningaid printe.

Hooandjas saime nende tootmise raha kenasti kokku ja mõlema trükise puhul jäime lõpptulemusega ka väga rahule. Nüüd on peaaegu kõik kingipakid meie armsatele 102le hooandjatele teele pandud ja oleme saanud juba nii toredat tagasisidet. Paljud inimesed kirjutasid meile ja avaldasid siirast rõõmu ja toetust meie tegemistele. Aitäh kõigile - te olete parimad!!!

Hooandja pakke kokku seades oli eriti tore see, et me saime teada, millised märkmikud kõige populaarsemaks saavad. Nendeks kujunesid ja teevad teistele siiani pika puuga ära - lendur-koera ja jänesega märkmik ; )

Aga hoidsime eriti pöialt ka oma must-valgetele ja ka nendel on kenasti läinud. Kuid siingi edestab lenduridite märkmik piima märkmikku. Nii et inimestele meeldivad kõrgelennulised elualad!

Mopsi ja leemuri märkmikesse on hea oma armsaid mõtteid kirja panna.

Ja siis muidugi meie kahe aasta kalender. Ammune soov sai nüüd teoks. Tarieli idee oli teha sellest kahe aasta kalender. Kuna pilte oli piisavalt ja jäi ülegi, siis on teie ees 2016 ja 2017 aasta kalender - 24 kuu ja 24 pildiga.

Ülilahe oli oma isiklikku kalendrisse pilte valida. Tegin seda põhiliselt lähtuvalt kalendrikuu ilmaoludest, ikka nii et tavekuud rahulikumates toonides ja suvekuud eredavärvilisemad.

Kalendritega on mul alati eriline suhe olnud - väiksena joonistasin emale kingiks igal aastal ühe kalendri, tegelased olid läbi kalendri ühed, erinevatel aastatel ning erinevad. Näiteks muumitrollid või Pipi Pikksukk. Ema on mul perearst ja tal oli siis hea see kalender seinale riputada, et oma patsiente rõõmustada. Nüüd on tal jälle üle pika aja minu joonistatud kalender juba varsti-varsti seinal.

Armsad sõbrad, soovin teile ilusaid ja häid 2016 ja 2017 aastat ja palju lahedaid mõtteid ja ideid, mida märkmikesse kirja panna!

Lisa kommentaar

H. C. Anderseni eri

05.12.2015

Detsemberis on mu sünnipäev ja sellepärast on mul kogu selle kuu jooksul eriline, pidulik tunne. Just seetõttu avaldan ka Must-valgete muinasjuttude sarja uued pildid nüüd, talve hakul. Sel korral illustreerisin H. C. Anderseni jutte. Püüdsin neisse seda jahedat ilu ja nukrust, mida imbub Anderseni kirjaridadest nagu päiksevalgust läbi vaese naise akna taga kasvava hernetaime. See, lapsepõlves vanaema poolt etteloetud lugu, meenub mulle alati kui mõtlen Andersenile. „Herneõis“ pole tema tuntuim jutt, kuid minu jaoks on selles justkui midagi tema kõigist lugudest. Anderseni lood pole tüüpilised, õnneliku lõpuga muinasjutud. Pigem jutud elust ja selles peituvatest raskustest. Kuid peaaegu kõigis neis peitub lootus ning see ju ongi see, mis meid elus edasi viib!

Lumekuninganna

Muinasjutt räägib sõprusest, mis võidab kõik raskused. Enamasti on tuntud lugu vennast ja õest, kuid originaalis kirjutas Andersen naabrilastest, Kaist ja Gerdast, kes mängivad nende akende all kasvavate rooside keskel.

Kunagi ammu valmistasid kurjad vaimud võlupeegli, mis pidi moonutama kaunist ja näitama vaid halba. Vaimud tahtsid viia peegli taevasse, et naeruvääristada jumalat ja ingleid, kuid teel peegel purunes ja selle killud kukkusid maa peale. Tillukesed killud läksid inimestele silma ja südamesse, külmutades südame ja muutes silmad kurjaks võlupeegliks, mis näevad vaid kurjust ja inetust.

Üks kild läheb ka Kai silma ning ta muutub kõigi suhtes kurjaks ja lõhub roosiaia. Ainsaks iluks maailmas peab ta nüüd lumehelbeid. Kord kui Kai kelgutab, ilmub lumekuninganna ja suudleb Kaid. See suudlus külmutab poisi ja paneb ta unustama Gerda ja oma pere. Lumekuninganna viib Kai endaga kaasa. Gerda asub sõpra otsima ja teel peab ta ületama palju raskusi. Kai on külmununa lumekuninganna lossis. Gerda langeb nuttes sõbra kaela, tema kuumad pisarad sulatavad poisi südame. Kai „ärkab ellu“ puhkeb rõõmust nutma ja pisarad pühivad võlupeegli killud ta silmist. Õnnelikena lähevad nad koju tagasi, kus kõik on samamoodi - muutunud on vaid nemad ise.

Väike merineitsi

Lugu armastusest, mis ei kohku tagasi ühegi katsumuse ees. Merineitsi armub printsi, keda ta kord merepinnale ujudes näeb. Nüüd on väikse, kuid vapra merineitsi püüd saada surematu hingega inimeseks ja nii oma armastatu süda võita. Soov on nii palav, et ta on nõus selle eest ära andma isegi oma kõige kaunima ande – hääle. Kuid just selle kaotuse tõttu ei õnnestu tal printsi südant võita. Merineitsi õed tahavad teda merre tagasi tuua, kuid selleks peaks merineitsi oma armastatu tapma. Seda väike merineitsi aga ei suuda. Kuid inglid näevad väikse merineitsi headust ja selle asemel, et muuta ta merevahuks, nagu on kõikide merineitsite saatus, annavad nad talle surematu hinge ja tõstavad ta üles taevasse.

Pöial-Liisi

Muinaslugu jutustab tillukesest tütarlapsest, kes sünnib lilleõiest ja kelle ühel ööl röövib kärnkonn oma pojale pruudiks. Pöial-Liisil õnnestub aga teiste heade loomade abil põgeneda ja nii algavadki miniatuurse tütarlapse seiklused, mis leiavad õnneliku lõpu tänu neiu hoolivale südamele. Ta ravib terveks vigastatud pääsukese, kes tänutäheks viib Pöial-Liisi lilleõisi täis aasale, kus neiu kohtab enda kasvu lillehaldjast printsi, kes kingib talle tiivad ja kellega ta abiellub.

Anderseni algses loos on linnul - pääsukese asemel on selleks ida-sinilind (Sialia sialis) - veelgi tähtsam roll. Ta nimelt jälgib Pöial-Liisi lugu algusest peale ja on neiusse armunud. Linnu süda murdub, kui Pöial-Liisi printsiga abiellub. Ida-sinilind lendab tagasi kodukohta ja jutustab loo mehele, kes selle üles kirjutab. Arvatavasti on mees H. C. Andersen ise.

Muinasjutulist detsembrikuud teile, armsad sõbrad - olgu igas teie päevas mõni väike ime!

Kommentaarid (2)

Kookon ja Kodusalong ...

21.11.2015

... on ühed stiilsemad poed, kuhu meie asjad vahepeal müügile on jõudnud. Pärnu vanalinnas asuv Kookon ühendab endas kohvikut ja disainipoodi. Juhataja Anniki on loonud väga kauni interjööri ja hubase õhustiku. Nii et seal on väga mõnus kohvi ja kooki nautida ning endale mõni armas kink kaasa osta. Seal olles tekkis mul veidi ajas tagasi minemise tunne, mingi esimese Eesti vabariigi-aegne elegants hõljus õhus.

Poe väljapanek on muhe.

Ja väljas on ehtne jäätisekohviku atmosfäär - kes ei teaks ja armastaks neid valgeid pitsilisi toole?! Juba nende lähedusse sattudes tekib suur jäätisevajadus (jäätist seal tõepoolest müüdigi).

Haiku ja tundmatu valge kutsikas sobisid sinna ka igati hästi, nagu kaks Lumivalgekest ; )

Sügisel lisandus meie edasimüüjate hulka Tartu Kaubamajas asuv Kodusalong. See on nii armas hele ja helge pood, et pani meid kohe õnnelikult naeratama. Sealt leidsime ühele pisikesele sünnipäevalapsele kingiks armsa karukese.

Lisaks oli seal veel terve rida karusid. Ah, me muudkui imetlesime neid ja olime Tarieliga nagu väiksed lapsed. Kaisukarudel on ikka mingi tugev mõju inimsüdamele.

Iga karukesega oli kaasas temaga sobivat tooni ümbrik, ilmselt mingit salasõnumit varjav.

Kodusalongis võib leida ka kõikvõimalikke klaasist ja keraamikast hoiunõusid, märkmikke, küünlaid ja muid sisustuskaupu.

Ja nüüd muidugi ka meie asju! 

Nii et toredat avastamisrõõmu nendes ilusates poodides. 

Lisa kommentaar

Filmid, mis puudutasid mind

14.11.2015

Me Tarieliga vaatame filme süstemaatiliselt, meil mõlemal on oma filminimekiri ja nii vaatame vaheldumisi "minu" ja "tema" filme. Tegime sellise korralduse, sest me mõlemad armastame häid filme ja tahame neid vaadata võimalikult palju. Nii miksimegi erinevaid stiile ja filmitegijaid. Päris meie Tallinna-aja algusesse sattusid kaks ülihead filmi (minu mõttes moodustasid nad paari). Need on jäänud siiani me ühisteks lemmikuteks ja kui keegi küsib mõnd hea film, siis tulevad esmalt meelde just need kaks.

Hachi: A Dog`s Tale (2009) on nii kurb film, et me pole seda siiani suutnud uuesti vaadata. Eriti raske on seda vaadata inimsel, kellel on koer. Meie sõna otseses mõttes nutsime teineteise ja Haiku kaelas. Filmi alguses tegime Tarieliga nalja, et "nu ilmselt on mingi pisarakiskuja", sest kui filmis on koos ülinummi akita ja Richard Gere, siis ei saa see muud olla. Kuid film rabas meid hoopis teisiti ...

 

Teine film oli Into the Wild (2007). Tõestisündinud lool põhinev film räägib rikkast perest pärit noormehest, kes läheb rändama, jättes kõik materiaalsed hüved selja taha ... Filmimuusika ja pildikeel on väga kaunid. 

Vahepeal veel mitmeid, mitmeid häid filme, kuid selle aasta oktoobris üllatasid mind taas filmid, mis tulid meie juurde taas paari kaupa ja jäid seetõttu eriti eredalt meelde.

Sel õhtul vaatasime "Vabariigi kodanikke", kus räägiti lapsendamisest ja kohe peale seda võtsime kogemata vaadata Gone baby gone (2007), kus räägitakse ka just lapsendamise teemast, kui palju sõltub lapse saatus teda ümbritsevate täiskasvanute suvast ja eetikanormidest.

Precious (2009) on karm, kuid samas lootusrikas film perevägivallas kasvavast tüdrukust, kes kõigele vaatamata suudab unistada.

Veel samal nädalal kõlasid kogemata kokku kaks filmi, mõlema teemaks aeg ja elu. Ning kuidas see kujuneb vastavalt meie valikutele ja otsustele. Vabastava mõttena jäi meelde see, et kõik meie valikud on õiged, pole vaja midagi kahetseda.

The Butterfly Effect (2004) 

Mr. Nobody (2009)

Ja viimane paar on pärit novembrist. Need filmid polnud omavahel üldse sarnased, kuid mingil moel nad jällegi klappisid.

The Road (2009) - toob vaatajani monokroomse koloriidiga postapokalüptilise maailma, kus rändavad isa ja väike poeg, kelle süda on õigel kohal isegi sellises olelusvõitluses.

One Flew Over The Cuckoo`s Nest (1975) Miloš Forman valib oma näitlejaid ülihoolikalt ja just seetõttu on film suurepärane! Jack Nicholson särab, kuid laseb särada ka end ümbritsevatel karakteritel. Film tõstatab inimese ja süsteemi - vabaduse ja vangistuse terava küsimuse. Filmivõtted toimuvad tõelises psühhiaatriahaiglas ja sealsed patsiendid osalevad samuti abitöölistena (selline oli haigla direktori soov). 

Et kõik oleks tasakaalus, siis lisan ka ühe üksiku filmi Flashbacks of a Fool (2008) mis jäi mu südamesse noore Bryan Ferry loo tõttu, millel oli seal eriline roll. Lugu on tegelikult palju pikem, kuid see osa on mu lemmik.

"If There Is Someting" on Ferry poolt kirjutatud justkui kolmest erinevast meloodiast koosnev pala. Esimene annab edasi noore inimese mõtteid armastusest, teine osa täiskasvanu ja viimane osa vana inimese mõtted oma möödunud armastusest. Ja just see viimane osa on nii kaunis!

Filmid on imelised, sest keskmiselt 1,5 h jooksul saad sa rännata teise maailma - olla seal, tunnetada seda ja tulla tagasi palju rikkamana. Soovitan vaadata kõiki neid filme kas paarikaupa või eraldi : ) Loodan, et ma ei rääkinud neist liiga palju, sest mulle endale ei meeldi kui jutustatakse lõpplahendus ära ; )

Lisa kommentaar

Vanasõnade näitus Linnateatris

03.11.2015

Ah, eile oli imeline päev!!! Me panime Tarieliga "Vanasõnade" näituse üles Linnateatrisse! Selles teatris olen ma naernud, värisenud ja tunnetanud seda, mis toimub laval väga-väga tõelisena. Selliseid hetki on olnud ka teistes teatrites, kuid Linnateatris olen ma kogenud seda "teatri imet" mõnikord terve etenduse vältel. Kui õppisin EKA-s stsenograafiat, siis oli kõige suuremaks plussiks meie erialal see, et saime prii sissepääsu kõigisse Tallinna teatritesse. Muidugi kasutasime seda võimalust ja minu vaieldamatu lemmik oli Linnateater.

Ja nüüd niiviisi suure ringiga ja üldse mitte teatrikunstniku, vaid illustraatorina, jõudsin ma siia tagasi. Mingi ring nagu oleks täis saanud ja sellised hetked teevadki elu nii eriliseks. Tänu heale õpetajale ja Linnateatri kunstnikule, Kustav-Agu Püümanile, kes mind minu lemmikteatrisse oma pilte näitama kutsus!

 

Linnateatri näitus avab meie uue näituste seeria. Vahepeal tegime näitustesse pausi, sest me ei tahtnud enam vanade piltidega tuuritada. Nüüd olemegi väljas peaaegu kõigi uute piltidega.

Näitus on Kaminasaalis üleval 30nda novembrini sel aastal ja seda saab näha Põrgulava etenduste publik.

Traditsiooniks on saanud ka külalisteraamatu lauale jätmine : )

Niisiis - häid näituseelamusi!

Kommentaarid (1)

Postkaardid, postkaardid, postkaardid

01.11.2015

Me Tarieliga arutlesime, et küll oleme ikka õnnelikud inimesed - saame tegeleda sellega, mis meile kõige rohkem meeldib. Saame koos välja mõelda ja luua pilte, tooteid ja sarju. 

Kuid kõige enam satume elevusse, kui trükikojast saabuvad uued postkaardid : ) See on ülilahe tunne, kui avad karbi ja leiad sealt kenasti pakitud virnad uute postkaartidega. Meil on praegu kokku 41 erinevat kaarti, kuid tahame, et neid oleks palju rohkem. 

Väiksena oli üks mu lemmikmänge Postkontor. Vanaemal oli suur kirjutuslaud, mille üks sahtel oli tihedalt täis postkaarte. Ja selle sahtli juures ma siis toimetasin. Veetsin seal postkaarte imetledes, sorteerides ja vanaemale "müües", tunde. Ka Tarielile on postkaardid alati südamelähedased olnud ja koos hakkasime neid ka koguma. Kui lõime oma firma, siis oli juba vaikimisi selge, et me hakkame kindlasti ka postkaarte tootma. 

Suve hakul proovisin black-board stiilis joonistamist. See oli vahelduseks nii teistmoodi ja lahe, et mõtlesime ka postkaartidega katsetada. Suvel külastavad Eestit turistide hordid ja meie ingliskeelsete postkaartide müük kasvab siis alati hüppeliselt. Seega tekkiski idee pakkuda välja ka sellised "turistikad". Kuid teha need ilusad ja stiilsed, milliseid me isegi välismaal olles hea meelga ostaksime. Nii need esimesed kaks postkaarti Tallinna ja Eesti kohta.

Need läksid nii hästi, et müüsime paari kuuga läbi kogu tiraaži. See julgustas jätkama - Lucky Laika uus sari sai nimeks "Kõik on must-valge".

 

Esialgu on meil selle sarja toodetena olemas vaid postkaardid, kuid kohe-kohe peaks valmis saama ka märkmikud "Joo piima" ja "Lendurid ei nuta" : ) Need kaks on minu isiklikud lemmikud, sest mõlemad laused tekkisid meie vestlustest Tarieliga. Tihti me põrgatame sõnu teineteise vahel nagu ping-pongi palle. Sellised sõnamänge mängime lihtsalt enda lõbustamiseks. Ja mõned mõtted neist kõnetavad meid : )

Lisa kommentaar

Meie stalinistlik maja

22.10.2015

Kui kolm aastat tagasi Tallinnasse endale uut kodu otsisime, siis sõitsime läbi päris palju kortereid. Elasime ise veel Tartus ja seetõttu oli see päris kurnav tegevus ; ) Aga sellel pikal otsimisel oli ka hea külg - nimelt saime järjest rohkem aru, milline meie uus kodu võiks olla. Oma otsinguid alustasime Nõmmelt, kuid siis suundusime Põhja-Tallinnasse, seda mitmel põhjusel: korteri hind, mere lähedus ja mitme pargi olemasolu. Järjest rohkem armusime ka siinsetesse stalinistliku arhitektuuriga elamukvartalitesse. Ja siin me oma kodu leidsimegi! Kuigi meie maja siis veel teistsugune (loe: renoveerimata) välja nägi. Aga sellest juba allpool.

Uurisime oma uue kodukandi kohta ka raamatust "Stalinistlik maja" ja leidsime sealt palju põnevat. 

Näiteks, et meie Pelguranna elurajoon on kujundenud stalinistliku elamuehituse üheks sümboliks. Nimelt jõuti 50ndatel siin kaks kvartalit valmis ehitada. Praeguseks on enamus nendest kaunitest majadest ka renoveeritud. Nii et nende vahel jalutades on mul sageli tunne, et olen välismaal. Seda tunnet tekitab vist eriti rõdude rohkus ja see, kuidas paljud neist suviti õisi üle ajavad. Ah, nagu Itaalias : )

Ehitusplaanid olid tegelikult suurejoonelisemad nagu arhitekt Grigori Šumovski joonistusel (1949) näha - Pelguranna vaade linnulennult. Lõime allee kulgeb siin mereni. See oleks olnud võimas. Lahe igal juhul, et need majad ehitati. Meie linnaosas saab jälgida ka aja muutumist - kohas, kus stalinistlikud elamud lõppevad, algab nn hrušovkade rajoon. Ka avara Lõime allee lõpetab otsutavalt merevaate ette asetunud hrušovka.

Raamatus on ka kaart, millel märgitud Tallinna stalinistlikud majad ja miljööväärtuslikud hoonestusalad.

Niisiis - meie maja nägi sissekolimisel välja maaliline. Kuid selge oli see, et renoveerima tuleks hakata ruttu, sest lisaks kooruvale värvile olid fassaadi trepid ja mõned rõdud juba üsna lagunenud. Ja tore, et peagi hakatigi renoveerimisega pihta. 

Päris pikka aega nägi meie tellingutes maja välja nagu Christo ja Jean-Claude`i pakitud objekt. Magama minnes valitses toas täielik pimedus, kuna oli talv ning kilesid oli mitu kihti. Meenus hubane aeg vanaema juures maal, mil sügisöödel ahjusoojuses uinudes oli nii pime, et ei näinud näo ette tõstetud kättgi ...

Aga kui kile lõpuks langes, siis avanes selline kaunis vaade. Maja seinad olid nii siledad ja puhtad ning nüüd tõusis maja ehtiv dekoor eriti hästi esile.

Veel mõned enne ja pärast pildid.

Maja välistrepid olid kõige halvemas seisus - need valati täiesti uuesti.

Tänavapoolne fassaad oma eriti uhke ümara rõdu ja pööninguaknaga.

Hullusti lagunenud oli ka maja pandus.

Kuid see renoveeriti tõesti väga hästi. Ehitati uuesti üles ja anti vorm justkui glasuuriga antakse tordile viimane lihv ; )

Jah, maja on meil niiii ilus!

Kommentaarid (1)

Surikaat, tamariin, pesukaru ja nahkhiir

11.10.2015

Nii, ammu pole teile näidanud mida ma joonistan. Mitmed pildid on mul valminud ka nö sahtlisse, eks aeg näitab, millal nad sealt välja toon ; )

Lucky Laika Vanasõnade sari juhib siiani lipulaevana meie sarjade valikut, seega sinna joonistan pilte regulaarselt juurde. Sel aastal tegin nii, et iga kuu kohta üks vanasõna-pilt. Kuna valmistume juba jõuludeks, siis joonistan vahepeal ka teiste sarjade pilte ning 12 pildi asemel tuleb Vanasõna pilte sel aastal kokku 10. 

Juunis joonistasin surikaadi. Vanasõnaks - Lõpp hea, kõik hea. See vanasõna oli meil juba ammu ootel, kuid looma valikuga läks aega. Me Tarieliga armastame nii väga koeri, et pähe tulid pildid erinevatest rezissöör-koertest. Kuid otsustsime, et me jätame siiski koera-piltidele vahe sisse, sest neid on meil juba mitu. Seega valisime surikaadi.

Juulis kangastus mulle, et tuleb tingimata illustreerida vanasõna - If life gives you lemons make lemonade. Eesti keeles ei kõla see nii hästi, kuid on ikkagi lahe ja õige ütlus. Otsisime looma, kes sööks tsitruselisi ja leidsime, et enam on see levinud ahvide seas. Kuna tahtsin joonistada naissoost ahvi, siis valisin Kuldse Lõvi Tamariini, kellel on kaunis apelsinikarva lakk.

Augustis valmis pesukaru pilt. Tema on üks meie lemmikloomi koerte järel. Pole armsamat ja asjalikumat sehkendajat kui pesukaru! Väga tahaks, et selline loomake meil kodus Haikule seltsiks oleks, kuid me ainult mängime selle mõttega, sest selge on see, et kõik ripakil ja ka mitte ripakil olevad asjad see loomake laiali tassib : ) 

Nii et vanasõnaks - Mis ripakil, see ära.

Septembris joonistasin nahkhiire. Vanasõnaks - Kes tööd teeb, see mustaks saab.

Pildil on suurtiibur ehk Suur Kuldkrooniga Lendrebane. Nagu näib, meeldivad mulle kõik liigid, kelle nimes on sõna "kuld" : )

Aga suurtiiburit oli huvitav joonistada, sest pildi kangelane ripub pea alaspidi. Alguses mõtlesin, et joonistan ta õigetpidi valmis ja siis lihtsalt pööran ümber. Kuid proovisin siiski teisiti ja oligi lahedam, sest aju ja käe koostöö tõrkus vaid veidi, siis sain juba rahulikult töötada. Hea harjutus!

 

Järgmise vanasõna-pildi tegelased on mul juba valmis mõeldud, vanasõna veel otsin. Nii et varsti saan hakata seda joonistama!

Lisa kommentaar

Ricarda

04.10.2015

17. septembril, aasta aega tagasi, sain ma tädiks : ) Dianal ja Veikol, minu õel ja ta mehel, sündis imearmas tütreke, kellele nad panid nimeks Ricarda.

See uus ja vahva tädi roll on mulle nii palju õnne ja rõõmu toonud. Olen alati väikeste laste seltsis kohmetu ja kartlik olnud. Kuid Ricarda aitas mu sellest tundest üle. Kahjuks pole ma teda piisavalt hoida saanud, sest me elama õega eri linnades. Kuid piisas ühest õhtust Ricaga ja ma olin võidetud! Kui ta oma uneraske pea esimest korda usaldavalt mu õlale toetas, siis ... jah, suur ja soe armastus täitis mu südame.

Kui pole Ricakest ammu näinud, siis leian end ikka ja jälle temale mõtlemas ning tahaks juba taas teda süles hoida ja kallistada!

Selle aasta septembris tähistasime Rica esimest sünnipäeva. Joonistasin talle temast ja muinasjutuhobust pildi (Rica sündis hobuse aastal). 

Sünnipäev toimus mängumaal ja suured külalised väsisid arusaadavalt enne kui väiksed. Aga kõige väsimatum oli sünnipäevalaps ise - Rica on väga rõõmsameelne, naerulohkudega (emalt päritud) laps. Ka oma sünnipäevapeol ta muudkui naeris ja naeratas ning vahepeal hüüdis hoogsalt kätega vehkides: "Koju-koju-koju!!!" Kuid see ei tähendanud seda nagu oleks ta kangesti koju minna tahtnud. Lihtsalt see on üks sõna, mida talle korrata meeldib : )

Siin ta parasjagu hüüabki (tänaseks on lisanudnud sõnad "emme" ja "kohuke")!

Ja mõlemad vanaemad meeldivad talle ka väga. Siin on Ricarda minu emaga, kes talle vahetpidamata erinevaid laule laulab.

Rica oma külalistega suhtlemas ...

... ja tädi käest põgenemas.

Ah, oli üks armas suhkrust ja jahust ja maasikavahust olemine.

Lisa kommentaar

Käsmus, Viru rabas ja Kopli liinidel

18.09.2015

Paljude tegevustega suveperiood on nüüd selja taga ja täna saan esmakordselt rahulikult blogi kirjutamiseks laua taha istuda. Tundsin sellest kirjutamisest juba väga puudust! Mitu postitust on juba peas valmis, esimene neist on pärit juulikuu lõpust. 

Nagu traditsiooniks kujunenud, tuleb millalgi suve jooksul meile külla onu Varpo, kellega koos kuskile nö ekskursioonile sõidame. Kuna pildirida tuleb pikk, siis ma püüan sõnadega kokkuhoidlik olla, kuigi tean juba ette, et see mul väga ei õnnestu ; ) 

Panin seekord kokku pika 3-päevase programmi, varasematel aastatel pole graafik nii tihe olnud. Aga kõik punktid said täidetud, ilm oli ilus ja matkakaaslased igati vastupidavad, rõõmsad ja rahul. Nii et küllap mulle jäi midagi külge Tartu Kunstikooli maalipraktikate ja õppekäikude korraldamisest.

Esimene päev oli kõige pikem. Sõitsime Lahemaa rahvuspargis asuvasse Viru rabasse. Mina olin seal väiksena koolipäevil käinud. Lõuna-Eesti lapsele jättis see raba ja eriti mõnus pleekinud puust laudtee kustumatu mälestuse. Just seetõttu valisingi üheks matka osaks raba. Siin ongi mu toredad matkakaaslased ...

... Matkailm oli igati sobiv - vahel päike, vahel pilved. Ja see lahe laudtee, mis viib kaugusse.

Õige pea jõudsime vaatetornini, kust igas suunas avanesid võluvad vaated.

Võtsime Haiku oma matkale kaasa, sest arvasime, et ta kindlasti rõõmustab võimaluse üle lõputult jalutada. Üldiselt ta muidugi rõõmustaski, kuid laudteel tabas teda mingi kõndimiskramp. Ta nimelt tardus aeg-ajalt seisma ja et teda edasi kõndima innustada, pidi Tarieli siis ikka hüüdma: "No mine, mine, mine!!!" Kuid õnneks oli see nii laudtee kitsamas osas, laial teel kõndisime kenasti kõrvuti.

Heh, küll seal rabas oli ikka mõnus olla! Päiksest soojaksköetud laudteed mööda oli nii hea astud, et ma olekski tahtnud jääda niiviisi kõndima. Vahepeal olid laiemad puust platvormid, kus tahvlid rabataimestiku ja muu kohta. Kuid neid paiku oli hea kasutada ka väikesteks puhkehetkedeks, näiteks nii ...

... või nii.

Ühe rabajärve ääres oli eriti suur platvorm, millel astmed viisid otse vette. Seal päevitas just ujumast tulnud seltskond. Kuigi me polnud päris kindlad, kas seal tohib ujuda või mitte, tekkis ka meil mõte ennast korraks vette kasta. Ja kui me mööda laudteed tagasi tulles samasse paika jõudsime ning ühtki vetteminekut keelavat silti ei leidnud, siis sukeldusimegi Tarieliga imelisse rabavette. Haiku ja Varpo jäid meid kaldale ootama. 

Nüüd, vananaistesuvisel septembrikuul, tean öelda, et see jäigi meil selle suve ainsaks supluseks. Aga seda erilisem ja kirkam see on! 

Värskes õhus ja eriti peale suplust, tekib alati hundiisu, nii me end siis sööma seadsimegi. Vaade järvele oli imeline. Tarieli ütles selle kohta: "Suht ideaalne!" : )

Kui olime söömise lõpetanud ja veidi leiba luusse lasknud, saabus järgmine seltskond ujuma tulijaid ja kuna nendel oli ka koer (küll väga rahuliku loomuga), siis liikusime meie edasi.

Ah, see rabas olemine puudutas minus midagi ja andis nii palju. Kindlasti, kindlasti tahan siia tagasi tulla - sügisel või talvel on siin kindlasti teistmoodi. Ja ühed sambla moodi vetikad jäid ka seal järvevees pildistamata. 

Edasi suundusime Käsmu rannakülla. Ka selle paiga poole on mind alati tõmmanud. Esmakordselt unistasin sellest kohast väiksena, kui vanaema luges mulle Dagmar Normeti raamatut "Une-Mati rannakülas". See muinasjutuline raamat tekitas tunde, et see paik peab ikka ise ka väga muinasjutuline olema. Kindlasti aitasid selle mulje tekkimisele kaasa Siima Škopi imeilusad pildid. Päriselt sattusin Käsmu samal kooliekskursioonil kui käisime Viru rabas ja edaspidi juba EKA-ajal. Iga kord on mind haaranud üks ja sama vaimustus. Käsmu on nii armas paik! Nii et tingimata tahtsin seekord sinna ka oma kallid viia.

Käisime meremuuseumis ...

... ja rannas ning nagu pildil näha, oli tunne ebamaine : )

Jalutasime õhtujahedusse mähkuva Käsmu külatänavatel ja kalmistul. Tarieli ja Varpo kiikusid ühel kummalisel kiigel ; ) ... 

... aga minul mõlkus ikka meeles soov näha seda suurt elevandikujulist kivi, millest Dagmar Normet oma Une-Matis räägib. Nii et vaestel meestel ei jäänudki muud üle, kui jälle jalad selga võtta ja asuda metsast kivi otsima, sest me täpselt ei teadnud kus see asub.

Ja siis me muudkui kõndisime ja kõndisime, hiljem selgus, et lähenesime kivile kuidagi ringiga. Aga see suur rändrahn, Matsi kivi, oli ka vaatamist väärt. Ta oli tõesti suur ja üleni peene samblaga kaetud, sain sealt mitmeid häid faktuure oma piltide jaoks. Ja see kivi meenutas tõesti maas puhkavat elevanti.

Mõned huvitavad faktid Käsmu kohta (Aarne Vaik):

- Kuulsust on Käsmu kogunud kaptenite külana (100 aastase merenduse ajaloo jooksul on Käsmust võrsunud 124 kaptenit). Tegelikult oli Käsmu pigem naisteküla, sest igal aastal oli merel u. 150 meest. Naiste ja tütarde auks pandi laevadele nende nimed (Elna, Liisa, Linda, Salme).

- Käsmu omapäraks olid valged kaptenimajad, valge värv oli kaptenite privileeg. Kuna palk maksti inglise rahas, siis olid kohalikus kaupluses käibel ka naelad, kohalikus keeles "pudelisildid".

- Suvituskohana avastas Käsmu kindral Dellingshausen 1840. Sellest ajast alates puhkasid siin kunstnikud, kirjanikud ja ülikoolide õppejõud (alguses baltisakslasedm, siis Peterburi ja Moskva intelligents).

Päike hakkas juba vaikselt looja minema kui me Tallinnasse tagasi jõudsime. Oli ilus päev!

Järgmine päev algas iidsete laevavrakkide külastusega Kadrioru lähedal Tivoli elamurajooni ehitusplatsil. Me polnud päris kindlad, kas need ikka on veel seal või juba konserveerimiseks ära viidud. Kuid meil vedas - üks vrakk oli seal veel alles! Selliste kaugete aegade puudutus mõjub mulle alati võimsalt - vrakid on pärit arvatavasti 14. - 17. sajandist ja sattusid sinna laevahuku tagajärjel.

Mõelda, et me seisime kunagises merepõhjas ja kui põnev on siia kerkivate majade elanikel, sest nende kodude all olid need iidsed laevad ...

 

Seejärel siirdusime raekoja platsile ja ronisime mööda 115 kõrget kivist tahutud astet raekoja torni. Nii lähedal Vanale Toomale ei olnud meist kolmest keegi varem olnud. Ja nüüd alles mõistsime kui jube tal seal torni tipus ikka olla võib ; ) Mina ei julgenud seal kitsal torniplatvormil eriti üldse liikuda ja lihtsalt klammerdusin erinevate esemete külge. Nii et kõik fotod on Tarieli ja Varpo tehtud.

Kuid kõige hullem seisis veel ees - tornist laskumine. Üks asi on järsku keerdtreppi mööda üles ronida, teine (palju keerulisem) on seda mööda alla laskuda. Vahepeal tulid meil vastu järgmised tornikülastajad ja oli eriti koomiline kuidas me siis vastastikku vabandusi pomisedes üksteisest mööduda üritasime. Ma ei kujuta ette kuidas Varpo sai veel pilte teha : ) 

Siis ootas meid Okupatsioonide Muuseum ja tükike Berliini müüri.

See muuseum oli nagu nimigi viitab, üsna masendav. Eriline ahistustunne valdas mind keldrukorrusel, kus olid eksponeeritud mõnede rõhujate kujud. 

Mõned esemed muuseumi igapäevaelu väljapanekus tõid kaasa nostalgialaine. Mina istumas ühel jubedal toolil (ma ei tea miks, kuid Räpinas ei kasutanud minu kooliskäimise ajal hambaarstid tuimestust ja nuuh, puurid olid ka hoopis teised kui tänapäeval) ...

... ja mina hoopis mõnusamal toolil.

Varpole tuleb igati au anda - ta ei jäänud meile sugugi alla, teise päeva õhtuks olid meil kõigil jalad vantsimisest suht väsinud. Nii et tegime väikse lõunase pausi ja läksime õhtusele tuurile tutvustamaks Varpole meie lemmikuks kujunenud kutsaga jalutamise kohta - Kopli liine ja eriti sealset kaunist randa.

Tahtsime talle seda paika kindlasti just praegu näidata, sest sel suvel õnnestus linnal Kopli liinid arendajale maha müüa ja võib-olla varsti hakatakse seal juba lammutama ning ehitama. Mis on tore, sest see paik on igati väärt elukeskkond - imeilus vaikne mereäär ja nii lähedal kesklinnale. Tahaks väga, et suudetaks säilitada selline mõnus miljöö nagu seal praegu on - vaikne, rahulik ja isegi unine. Meil oli enne sinna sattumist arvamus, et seal toimub mingi hull asotsiaalide elu nagu paljud inimesed seda ette kujutavad. Kindlasti see mingil ajal oligi nii. Kuid sel suvel oma jooksutiire suurendades oleme selle ala risti-põiki läbi käinud ja ainsad helid, mis mööda sealseid munakiviteid (!) joostes kõrvu kostuvad on õhtuste trammide kauged hääled ja rohutirtsude siristamine.

Heh, nii et loodetavasti suudetakse seda uue arendusega säilitada. Head teada, et majadevahelised munakiviteed on lubatud alles jätta!

Mõned majad on seal veel praegugi päris korras, ...

... paljud aga siiski täiesti mahapõlenud.

Haikule meeldib seal väga. Loodame (kuigi see ei tundu väga võimalikuna), et säilib mingi võimalus koeraga meres ujumas käia. 

Kolmandal päeval külastasime Bastioni käike. Kuna turistide tung nendesse on väga suur nagu kohapeal teada saime, ei õnnestunud meil pääseda eestikeelsesse gruppi. Bastioni käikudesse saab minna vaid koos giidiga. Nii et registreerisime end inglise gruppi ja läksime ootamise ajaks vaateplatvormile Tallinna vaadet nautima.

Varpo pildistas kuidas mina Tarielit pildistan ja hea ongi - nüüd näeb Tarieli oma silmaga, et võiks vähe normaalsem olla. Hahahaa!

Ja siis ja siis pääsesime me lõpuks Bastioni käikudesse. Kõigepealt vaatasime väikest, kuid väga lahedalt joonistatud animatsiooni Tallinna saamisloost, peategelaseks oli Ülemiste Vanake : ) Seejärel laskusime me keldrikorrusele, kust kohe käikude alguses rõsket jahedust vastu hoovas ja kaasavõetud villane pleed minu õlgadel oli igati abiks (tore, et neid laenutakse seal). Sest olgu ilm nii soe kui tahes, käikudes on aastaringselt umbes 12 kraadi sooja. 

Käigud olid üllatavalt kõrged ja pikad (vaatamata sellele, et on osaliselt veel suletud) ja me liikusime edasi minu jaoks isegi liiga tempokalt. Ma kõlan nüüd nagu tõeline pensionär, aga oleks tahtnud tõesti veidi kauem seal aega veeta ja väljapandud esemeid uurida. Seal oli, mida vaadata. Temaatilised eri ajastute ruumid olid lahedat edasi antud helide ja valgusega. Giid oli meil ka tore.

Üks huvitavaim fakt, mida teada saime, oli see, et Propelleri lugu "Punker" räägib just nendest käikudest siin. 80ndatel kujunesid käigud punkarite kooskäimise kohaks.

Sellega lõppeski meie seekordne ekskursioon. Aga lahedaid kohti, kuhu minna, on veel oi kui palju. Aitäh nende kolme laheda rännupäeva eest, mu kallid kaasteelised, Tarieli ja Varpo! 

Lisa kommentaar

10 aastat ...

30.07.2015

... tagasi juulikuu lõpus kirjutasin oma päevikusse: "Olen terve öö unes kaalutlenud, kas osta Viljandi Folgi pass või mitte ..." järgneb mulle tüüpiliselt pikk jada poolt- ja vastuargumente ning viimaks ajaloolised sõnad enda lõplikuks veenmiseks: "... sul võib seal ju niisamagi tore olla, isegi kui see muusika sulle ei meeldi ja sa sealt endale tulevast abikaasat ei leia ..." 

Aga see muusika meeldis mulle ja just abikaasa ma sealt endale leidsin!!! Ja rohkemgi veel, leidsin suure armastuse, truu sõbra ja Oma Inimese, kelle peale võin alati kindel olla ja kes toetab mind ka siis, kui kõik ei ole suurepärane. Ja kellega koos saab meil vahel nii palju nalja, et on tunne nagu ei jõuaks kogu seda naeru ära naerda : ) 

Aitäh Sulle, kallis Tarieli, et Sa mulle selle folgi passi sebisid! Sest loo puänt on see, et just Tarieli otsis inimese, kelle käest sain passi osta. Meil on nimelt ühine sõber Kristi, kes palus Tarielit mulle see teene teha :D 

Lisa kommentaar

Uus kaardimäng "Kelleks tahad saada?"

08.07.2015

Just sai valmis koostöös Meelis Looveeriga kogu pere kaardimäng "Kelleks tahad saada?". Meelis on veel paljude lahedate mängude autor, näiteks "Tark mees taskus". Meil oli juba tükk aega Ametite mäng mõttes mõlkunud ja nüüd sai see teoks eriti lahedal kujul. Sest meie kumbki Tarieliga ei ole lauamängude spetsialistid, aga Meelis Looveer on. Nii et väga tore, et me kohtusime. Kaardipakiga saab mängida tervelt nelja erinevat mängu - Ametite memoriin, Sõnamäng, Laiskvorst ja Arva, mis amet mul on! Mäng on müügil Lucky Laika veebipoes, Apollos ja Rahva Raamatus.

Pakis on Eesti tähestiku jagu (27 erineva ameti esindaja pildiga) kaarti. Iga tähe juurde käib sama algustähega amet, näiteks A nagu Arst, B nagu Baleriin jne. lisaks Laiskvorsti kaart. Memoriini ja Laiskvorsti mängude jaoks on igal kaardil paariline.

Olime mängu kätte saades nii rõõmsad, et kihutasime kohe järgmisel hommikul randa hommikusöögi piknikule ja mängu mängima : )

Kodus uurisime mängu karpi ja ladusime kaarte veel nii ja naapidi. Kõik värvid olid õiged ja detailid ning kirjad kenasti välja tulnud. 

Ka kaartide tagakülg õnnestus igati. Veidi pabistasime selle blackboard stiilis kriidisarnase joone pärast, et kas see ikka tuleb piisavalt esile mustal taustal. Aga kõik oli kena.

Siin mõned näited kaardi tagakülgedest, mille hulgast selle õige välja valisime.

Ja nagu mõnedel illustraatoritel kombeks on, peitsin ka mina ennast salamisi selle kaardipaki sisse. I tähistab Illustraatorit ja sellel pildil kujutasin ma ennast väiksena. Soeng ja sünnimärk mu paremal põsel on vihjeks, et see olen mina ; )

Nagu näha kannab Tarieli mind oma südame lähedal.

Igal juhul oleme me väga rahul ja õnnelikud selle mängu üle. Suur aitäh Meelisele sujuva koostöö eest!

Lisa kommentaar

Minu lemmikfaktuurid

29.06.2015

Faktuurid on minu jaoks asendamatud abimehed piltidele taustade loomisel. Ma justkui maalin faktuuridega, sulatan üksteise sisse, muudan filtrite abil värvi jne. Faktuurid on minu jaoks nagu hea filmimuusika, mida vaataja tihti ei märka, kuid milleta film poleks hoopiski see. Nad annavad lahkelt oma panuse, jäädes ise sõna otseses mõttes tahaplaanile ja lastes peategelastel särada. 

Minu faktuuride top 7:

1. Superhea faktuur on graniitkivil. Pildistasin selle pooljuhuslikult Emajõe kaldal koeraga jalutades  (P.S. paljud alljärgnevad faktuurid on leitud jalutuskäikudel Tarieli ja Haikuga - seega jalutamine on igas mõttes kasulik tegevus). Mäletan, et püüdsin fotokat nii sättida, et seda linnu jäetud jälge ülal paremas nurgas peale ei jääks. Kuid just see tundmatu linnu mustus teeb graniidifaktuuri eriti heaks. Olen seda kasutanud nii paljude piltide taustal kui ka tegelaste riietel.

Näited taustadest, kus graniidifaktuuri kasutasin.

2. Järgmine lemmik on mahe puidufaktuur. Tihti on vaja hästi pehmet ja rahulikku tausta, siis sobib see ideaalselt. Pildistatud Kopli pargis.

Näited.

3. Erinevaid akvarellpindu olen maalinud päris palju, sest need sobivad hästi taustadeks. Seega siin on vaid üks nendest. Maalin rohke vee ja soolakristallidega. Sool imab osa värvi enda sisse ja siis jäävadki paberile sellised lahedad jäälillemustrid, mis annavad taustale hea maalilise tunnetuse.

Näide.

4. Väga meeldib mulle ka kooruv värv, mis jätab sellise vanaaegse mulje. Pildistasin Kihnu tuletorni seina.

Näide.

5. Uuem lemmik on ühel novembrihommikul autokapotilt leitud ülipeen pakasetikand : ) Väga lahedaid taustu saab teha, ideaalne taeva kujutamiseks. 

Näited. Hehee, ilus värvikominatsioon tuli, võiks olla mõne armsa riigi lipp.

6. Hea faktuuri annab ka sammal, linnupesade kujutamisel asendatu. Foto on tehtud Viimsis ja pildistama hakates kohe ei märganudki konna, kes täpselt toon-toonis samblasse sulandus ; )

Näide.

7. Lillefaktuuri kasutan siis kui tahan pildile õrna ja naiselikku tunnetust anda. Need roosad meelespead on pärit Kase pargi lähedusest.

Näide.

 

Tegelikult on faktuure, mida kasutan, veel palju rohkem. Huvitavaid pindu saab teha krohvi, marjade ja heina faktuurist. Kõige tähtsam on, et faktuur oleks mitmekülgne, kuid samas mitte liiga kirju ja suure hele-tumedus vahekorraga. Nii jääb taust rahulikum ja ühtlasem. 

Lisa kommentaar

Pühendatud Pardirallile

11.06.2015

Juba homme, 13. juunil, toimub Kadrioru pargis Pardiralli ja võistlusse tormab tuhandeid pardikesi. Sel aastal otsustasime Tarieliga, et ka Lucky Laika annab omalt poolt sellele heale ettevõtmisele hoogu juurde. Selleks joonistasin Vanasõnade sarja uue pildi, vanasõnaks - Suur pesa, suur pere. Üks lõuend läheb laupäevasel üritusel auhinnana loosi.

Pardipere pilt on eriline ka selle poolest, et sellel on 8 tegelast, siiani kõige suurema tegelaste arvuga pilt Vanasõnade sarjas. Seega võttis joonistamine mul ka tavalisest kauem aega. Kui enamasti valmib üks pilt 15 - 23 tunniga, siis sellele pildile kulus täpselt 33 tundi, milles omakorda peitub numbrimaagija 1980 minutit, mis on minu sünniaasta : )

Ja veel üks naljakas fakt. Meie perekonnanimi, Lipartia, sisaldab lisaks sõnale "art" ka sõna "part" : D

Käisime ka lõuendi ja vannipardiga mere ääres pildistamas ja Tarieli tegi sellise laheda fotokollaazi. Nii et laupäeval selgub, kes selle endale seinale riputada saab.

Joonistamist alustasin tegelikult vanasõnaga "Ema armastus on kõige suurem", sest me lihtsalt ei leidnud Tarieliga sobivat pere-vanasõna. Kuid mul oli kange soov kujutada ka sinikaelpardi isalindu, sest olen kogu aeg imetlenud tema rohekas-sinist kaela ja tundus ebaõiglane ta pildilt välja jätta.

Nii et esmane visand oli selline.

Kuid siis ma ikka mõtlesin ja googeldasin veel perega seotud vanasõnu ja leidsin "Suur pesa, suur pere", mis tundus kohe sobiv. Ja nii hakkas pilt kuju võtma.

Mõned klõpsud sellest, kuidas pilt valmis.

Proovisin erinevaid taustu (neid oli tegelikult päris palju, lisaks sellele veega taustale) ja ei olnud nendega kaua rahul. Pilt oli nii detailirohke, et taust ei tohtinud liiga pealetükkiv olla ...

... viimaks jäin ühe tapeeti meenutava lillefotost ja akvarellist kombineeritud fooni juurde. See tundus selline mahe ja mõnus.

Muutsin isa mantlit ja kübarat, pruun värv tundus pehmema ja sobivamana.

Siis tulid suled - mu lemmiketapp ; ) 

Veel veidi heledust, sulgede ja pesakõrte silumist ning valmis see perepilt saigi.

Lisa kommentaar

Kevadised asjad

17.05.2015

Kevad on mu lemmikaastaaeg, on kogu aeg olnud. Ja täitsa juhuslikult on just siis mu kõige kallima, Tarieli, sünnipäev : )

Kevad toob endaga alati veel mõned ilusad asjad kaasa. Ma tean, et need tulevad igal aastal, aga ikka üllatun ja rõõmustan iga kord. Näiteks ülased ja õitsvad jänesekapsad Kase pargis, ....

... või kaselehtede sahin, mida kuulsin täna esimest korda (lehed on nüüd juba piisavalt suured) ja väike kraav, mis kevadeti täitub veega.

Ning isegi salatipakist võib leida võõrasemasid ; ) Oh, see imeline kevad!

 

Lisa kommentaar

Preili Sofi

14.05.2015

Nii, vahepeal olen ma päris pikka aega mitu pilti sahtlisse joonistanud ja ka praegu veel ei saa neid teiega jagada. Kuid loodetavasti millalgi ikka : ) Jah, kõik need salajased pildid on Lucky Laika uute sarjade ja toodete jaoks mõeldud. 

Aga veel üks kiisu pilt Vanasõnade sarjast on jäänud blogisse lisamata. Modelliks on valge kass nimega preili Sofi (just nii tema omanik Margareth kirjutas) ja seetõttu kujuneski pilt selliseks daamilikuks ja vanasõnaks - Sile kass, teravad küüned. Kass Sofi pidi olema väga iseteadev ja uhke. Nii et kaalusime ka vanasõna - Vaga vesi, sügav põhi. 

Sofi võitis meie Camorkas korraldatud kassiportree võistluse.

Lisa kommentaar

Postiljon Brunna

25.03.2015

Sel aastal täiendasime Vanasõnade sarja kasside ja koertega. Koeri juba tutvutasin allpool, nüüd on kasside kord. Esiteks punakat karva kass nimega Brunna. Tema on mu õe pere kiisu. Pildi idee sündis sellest, et Veiko ütles kord, et küll oleks lahe kui Brunnast ka pilt joonistataks ja siis ma Dinnu sünnipäevaks joonistasingi : )

Kuna Brunna kerkis mu silme ette postiljoni vormis, siis oli vaja leida sinna juurde sobiv vanasõna. Sellega oli veidi keeruline, sest sobivaid vanasõnu väga polnud. Kuid siis tuli mulle tänaval vastu üks naine paari väikse paberkotiga. Ja mulle tuli kohe pähe lause - Parimad asjad tulevad väikestes pakkides. See pole küll eesti keeles päris kasutuselolev vanasõna, kuid inglise keeles küllalt tuntud - The best things come in small packages.

Mõtlesin, et Brunna pildi puhul näitaks ka, samm-sammult kuidas ma loon ühe pildi tausta.

Kasutan enda tehtud fotosid, faktuure ja maalitud pindu. Postiljonile tausta tegemiseks sain inspiratsiooni udusest hommikust Inglismaal. Kujutasin, et kirjakanda tuleb kuskilt kaugelt ning et tekitada tunnet kaugusest, oli vaja silmapiiri. Võtsin pildi suvisest Stroomi rannast ...

Udususe lisamiseks võtsin järgmise pildi sügisesest piimanõgesest Emajõe ääres.

Faktuuri lisasin fotoga härmatisest, mille pildistasin ühel külmal novembripäeval Pelgurannas ühe auto kapotil.

Need kolm pilti kokku pannes ja läbipaistvaks muutes, sain järgmise tulemuse.

Nüüd oli vaja lisada veel veidi udu ja hallust ja taust saigi valmis.

Muidugi lisasin lõpuks ka postiljoni ; )

Modell Brunna koos temast loodud taiesega.

Kommentaarid (1)

Käbi pilt

19.02.2015

Head sõbrad tellisid minult oma väiksele tütrele joonistuse. Soov oli neil juba siis, kui laps veel sündinud polnud, aga head ideed mul veel polnud ja leppisime kokku, et kingin pildi siis, kui tüdrukuke saab 1-aastaseks. Lapsuke sündis ja sirgus, aga head ideed mul ikka polnud. Last ennast ma joonistada ei tahtnud, sest ma ei ole väga hea portreteerija ning suvalist tüdrukutirtsu kujutada ka ei soovinud. Tahtsin, et see pilt oleks kuidagi just temaga seotud ja tähendaks midagi.

Tüdrukukest hakati hellitavalt Käbiks hüüdma (tema perekonnanimi on Mänd). Ja sellest nimest pildi idee lõpuks sündiski. Jalutasime Tarieliga ja arutasime taas, mida Käbile joonistada, kui korraga tuli Tarielil hea mõte: "Joonista kolm käbi, sellisele piklikule formaadile." Kohe kui ta seda ütles, tekkis pilt mu silme ette ja tahtsin ruttu joonistama hakata : ) Otsisin huvitavad käbid välja ja asusin tööle. Lahedaid käbisid on niiii palju! Siin on need kolm, mis ma välja valisin:  Eestis kõige levinum Harilik mänd, põneva kuju ja värviga Siberi mänd ja Jaapani must mänd.

Käbi vanematele see pilt väga meeldis. Loodan, et meeldib ka Käbile endale : )

Lisa kommentaar

Peeter ja Jooram

09.02.2015

Vahepeal said mul valmis kaks "Vanasõna" sarja pilti, millest veel blogis pole jõudnud kirjutada. Mõlemad pildid on koera-portree võistluse võitjatest, Peetrist ja Jooramist. Kuna me Tarieliga ei suutnud piirduda ühe koera valimisega (mopsi-preili Belladonna võitis ka), siis valisime veel kaks koera, kes mõlemad on ülilahedad!!!

Esmalt joonistasin pildi Peetrist. Kohe kui Peetri pilti nägime, teadsime, et lenduri univorm sobib talle ideaalselt. Ta silmavaade oli nii aval ja uudishimulik. Ning vanasõna sinna juurde klappis ka kohe - "Julgete päralt on maailm".

Peetri perenaise Annika sõnul iseloomustab see pilt tema neljajalgset sõpra väga hästi. Ta rääkis meile ka Peetri loo. Koer leiti maantee äärest mahajäetuna. Annika nägi, et Peetril oli raske minevik ja tema südametunnistus ei lubanud viia koera varjupaika. Ta tõi koera hoopis enda juurde elama. Peetrit ootasid seal ees kaks sõbralikku labradori : )

Läks aega, aga tasapisu sai Peeter oma hirmudest üle ja mõne aja pärast avanes tema väike, kuid vapper süda. Seepärast tunduski, et Peeter võiks olla lendur. Ehk tegelane, kes on julge ja vaatab kindlameelselt tulevikku.

Tundub, et ka Peeter ise on oma portreega rahul : )

Ja siis Jooram. Tema fotot nähes, polnud kahtlust, et sellest peab pilt saama, sest see oligi juba valmis pilt. Kõik oli paigas - pilk, poos, ühesõnaga kogu kompa : )
 
Vanasõna valisime ka Joorami oleku ja poosi järgi - "Tark ei torma". Tundub, et see sobib Jooramiga kenasti kokku.
 
 
 
On nii hea meel, et meie "Vanasõnade" sari täienes piltidega koertest, sest lahedaid kutsasid on nii palju ja on tore kui mõned neist saavad pildile jäädvustatud!
 
Aitäh koeraomanikele, kes oma hoolealuste fotosid ja lugusid meiega jagasid : )

Lisa kommentaar

12 näitust

31.01.2015

Aasta algas meil Tarieliga väga kunstilembeselt - jaanuari alguses külastasime juba 12 kunstinäitust. Iga järgneva kuu kohta üks näitus ; ) Nu loodetavasti jõuame siiski ka edaspidi näitustele. Aga jaanuari algusesse sattusid lihtsalt mitmed head kunstisündmused kokku. Kõikidest pilte ei teinud, kuid mõned eredamad hetked jäädvustasin. 

Alustasime KUMUst "Kunsttööstuskoolist kunstiakadeemiaks. 100 aastat kunstiharidust Tallinnas". Sealt jäädvustasin vaid ühe pildi, mis kõige rohkem hinge läks. Foto EKA sööklast, kui palju õnnelikke, naljakaid ja alati maitsva söögiga hetki seal veedetud sai. Arvan et kõik, kes on EKA sööklas käinud teavad, millest ma räägin.

Ja siis art deco näitusele (samuti KUMUs) "Pidu sinus eneses" - mood Aleksandr Vassiljevi kogust. Sellel näitusel oli tõeliselt palju rahvast. Inimesed lausa tunglesid rõivaste ja aksessuaarikapikeste juures : )

Oli ka ilusaid asju, mida vaadata, mõned asjad olid väga kenad. Kuid kahjuks olid paljud aksessuaarid ajahambast puretud ja jätsid veidi väsinud mulje. Nii et nende puhul võis vaid aimata kaugete aegade tuhmunud sära.

Laheda kirjaga karbike - ilmselt puudritoos.

Üks lemmikkomplekt.

Ilus tikand.

Ja muidugi kõigi tüdrukute lemmik - pruutkleitide nurk.

Järgmisel päeval külastasime ülejäänud kümmet näitust. Alustasime Eesti Disani- ja Tarbekunstimuuseumi Prantsuse lauanõude näitusega "Kaetud lauad". Eriline lemmik oli pääsukestega hommikusöögikomplekt.

Vahepeal veel mõned näitused, mida ei pildistanud. Ja siis Tallinna Kunstihoonesse Aili ja Toomas Vindi maalinäitusele "Kunstniku jalajälg". Mina läksin sinna rohkem Aili Vindi merd vaatama, kuid sattusin Toomas Vindi säravatest maastikest lausa vaimustusse. Kuid pole midagi öelda - mõlemad maalijad on väga tugevad omal moel. 

Väiksena vaatasin tihti vanaema suurde raamatuvaramusse kuuluvat kunstiraamatut, kus sees olid ka Aili ja Toomas Vindi pildid. Sealt oli üks minu lemmikuid see Aili Vindi värvikompositsioon.

Toomase tööde värvid tundusid mulle raamatulehtedel kuidagi liiga toored. Kuigi ma tol ajal seda kindlasti nii sõnastada ei osanud. Kuid nüüd nägin neid värve tõeliselt originaalmaalil ja need rabasid mind. Nii säravad, nii imelised!

Täpselt sellisel kevadhommikul olen ka mina Tallinna kesklinnas kõndinud - need värvid, valgus ja tunnetus on just need õiged!

Hop Galeriis oli Aet Ollisaare näitus "Mälestused tulevikust".

Tallinna Kunstihoone galeriis oli Peeter Alliku näitus "Need tomatid ei mädane". Väga produktiivne ja hea tehnikaga kunstnik!

Ja Disani- ja Arhitektuurigaleriis oli Piparkoogimaania. Teemaks oli sel aastal "Mänguasjamuuseum". Triin Paumer oli küpsetanud läbi aegade armastatud lauamängu "Tsirkus". Nii tore!

Nii et sellised kirjud elamused näitustelt.

Lisa kommentaar

Elina Kasesalu raamat "Noored Eesti illustraatorid"

16.01.2015

Elina Kasesalul valmis eelmise aasta lõpus väga lahe noori Eesti illustraatoreid tutvustav raamat. Ta kogus kaante vahele 47 kunstnikku ja 311 pilti, nende seas ka minu tööd. Selline raamatut oli paljude inimeste meelest Eesti raamatuturul puudu ja seepärast plaanib Elina sellele juba ka järge. Suur-suur tänu Elinale võimsa ja ilusa töö eest ning jõudu teise osa koostamiseks. Ja kummardus teistele illustraatoritele suurepärase seltskonna eest! 

Tuleb pika pildireaga postitus, sest lahedaid töid oli nii palju : ) Kaanepildiks on Elina Kasesalu teos.

Minu leheküljed on sellised.

Ja sellised.

Mõningad minu lemmikud: 

Andres Aarik

Bruno Palmiku Brad Pitt alias Lt Aldo Raine - täielik lemmik! Tuli tahtmine vaadata uuesti filmi "Inglourious Basterds".

Alvar Reisner

Elina Kasesalu

Ulla Saar

Elina Sildre

Angela Pilliroog

Gerda Märtens

Joonas Sildre

Aleksander Rostovi pilt, üks mu lemmikuid. Nii maaliline ja võimas!

Peale raamatuesitlust signeerisime vastastikku raamatuid ja poseerisime ; ) Need neli viimast fotot on Evert Palmetsa tehtud. 

Nii et soovitan tutvuda selle laheda ja mahuka raamatuga!

Lisa kommentaar

Jõulude kokkuvõte

04.01.2015

Jõulud ja vana-aasta õhtu on möödas, kuid pidulik meeleolu püsib ja miks mitte selles veel mõnuleda. Käisime peale jõule heal sõbral, Rital, külas ja saime veel ühe sõõmu jõuluhõngu. Rita ikka oskab kuuske ehtida ja tõeliselt maitsvat jõulutoitu valmistada. 

Kuuseehted oli ta sel aastal valinud pehmetes pruunides toonides - nii et hästi sobisid kokku kitseke, ...

... suhkrukringel, ...

... ja hõbedased klaaskuulid.

Rita oli seekord meie jaoks lausa menüü koostanud. Nii peen! Ja märgake detaile - menüüd hoiab külmkapil Lucky Laika magnet : )

Lisaks lahedale õhtule ja imemaitsvatele söökidele sain Ritalt ka imelise kingi. Mišaga prossi. Ma olevat talle kunagi rääkinud, et nägin kellelgi olümpiakaruga prossi, mis oli nii lahe. Karuke meeldib mulle eriti seetõttu, et ta sündis minuga samal aastal - 1980. Ja Rita olevat rääkinud sellest oma emale, kes oma märkide ja prosside seast selle välja otsis ning tütre kaudu mulle saatis. Olin nii liigutatud, seda enam, et ma polnud isegi soovi avaldanud seda omada. Aitäh, armsad! 

Oli pikk ja ilus õhtu : )

Lisa kommentaar

Meie aasta

31.12.2014

Kirev ja sündmusterohke aasta on jõudnud oma viimasesse pidulikku päeva. Ja mina jätkan eelmisel aastal alustatud traditsiooniga teha aasta lõpus oma loometööst üks väike kokkuvõte. 

Kui eelmine aasta 2013 oli erakordne selle poolest, et sel aastal olin esmakordselt täielikult vabakutseline illustraator (2012 lõpetasin töö Tartu Kunstikoolis ja olin vabakutseline vaid pool aastat ;)). Siis selle 2014 aasta pühendasin peaaegu täielikult Lucky Laika jaoks joonistamisele ja toodete loomisele. Märtsis lõpetasin oma viimase tellimustöö ja peale seda neid rohkem vastu ei võtnud. See oli omajagu keeruline, sest pakkumisi oli päris palju ja lahedaid. Aga siis me Tarieliga mõtlesime, et kui me Lucky Laikat esikohale ei sea, siis ei lähegi ta korralikult käima. Selle võrra olen veidi vähem joonistanud, kuna väikeettevõttes on meil mõlemal palju muidu töid ka ; ) aga kõik pildid on joonistatud meile endile ja just nii nagu meile meeldib.

Praeguseks on selge, et selline valik oli ainuõige. Me tegeleme iga päev asjaga, mida me kõige rohkem armastame!

Niisiis minu sellel aastal tehtud tööd:

1 näitus. Lucky Laika näitus "Vanasõnad" Pärnu Haiglas

1 õpiku illustratsioonid 

1 mängu illustratsioonid

2 pilti iseendale : )

45 pilti Lucky Laikale (eelmisel aastal Laikale vaid 13 pilti). Nii et palju parem tulemus.

Kokku joonistasin sellel aastal 92 pilti. Arvestasin siia hulka taas ka väiksed pildid, kuid mitte kõige pisemad. Näiteks sõrmendeid "Avasta minu maailma" õpikus, mida on kokku 32, arvastasin siiski ühe pildina jne. Kokkuvõttes tuli mu käte alt vähem pilte, kuid need, mis tulid olid töömahukamad.

Lisa kommentaar
1 2 3 4 5 Järgmine » Leitud: 169 tulemit | Kuvab 1-30 tulemit