Blogi

1 2 3 4 5 Järgmine » Leitud: 187 tulemit | Kuvab 1-30 tulemit
Atom RSS

Õnnelik koer Topsi

27.10.2016

Lisaks taksikoer Kallele valisime koerakonkursil välja ka armsa ja ülirõõmsa näoga Topsi. Kuigi meile väga meeldivad erinevad tõukoerad, siis tahame me alati valida ka ühe segaverelise kutsa, sest nad on nii lahedad! Topsi fotosid vaadates tekkis tunne, et teda peaks kuidagi eriti rõõmsana kujutama, nii valisimegi teda iseloomustamaks vanasõna - Parem olla õnnelik, kui olla kuningas.

No te vaadake seda näoilmet :) 

Koos Topsiga osales fotovõistlusel ka tema sõber Sebastian. Mõlemad kutsad on umbes poolteist aastat vanad ning kannavad must-valgeid kasukaid, kuid suuruse vahe on neil muidugi hämmastav. Pererahva sõnul moodustavad nad hea majavalvurite meeskonna: Sebastian on suur ja Topsi haugub kõvasti!

Aitäh koeraomanik Kätlinile ja Topsile ning Sebastianile ka suur pai!

Lisa kommentaar

Meisterdetektiiv taksikoer Kalle

16.10.2016

Kuna koerafotode võistlusele laekus nii palju lahedaid pilte, siis ei suutnud me taas piirduda vaid peavõitja valimisega, vaid valisime võitjateks veel kaks koera. Üks nendest oli lahe taksikoer Kalle. Kalle omaniku Merily sõnul on Kalle legendaarne tegelane, kelle sünnipäevale tuleb terve suguvõsa kokku ja nooremad loomad on tema järgi oma nime saanud. Tegemist on juba soliidses eas härrasmehega, Kalle saab peagi 11-aastaseks, seetõttu on tal ka kena hall habe. Iseloomu jagub Kallel kuhjaga, nimelt olevat ta päris suur mossitaja, kes näiteks trakside selga panemise tõttu võib olla 10 minutit morn selle ülekohtu pärast.

Kui ma Kalle pilti nägin, siis tuli mulle silme ette vanaaegses detektiivivormis koer, seda ideed toetas muidugi ka Kalle nimi. Vanasõnaks - Kõik, mis juhtub, juhtub põhjusega.

Merily kirjutas oma koerast üldse väga sisukalt ja hästi, nii et see aitas joonistamisel palju kaasa. Näiteks ütlest ta, et kui takse võrreldakse viineritega, siis Kalle meenutab rohkem sardelli :D Muidugi olid suureks abiks ka lahedad fotod.

Ja siin on Kalle juba koos pildiga endast. Tänud Merily`le ja Kallele!

Lisa kommentaar

Iiri setter Fiona ja mustsõstramoosi toon

12.10.2016

Suvel korraldasime oma ajaloos juba teise koerafotode konkursi, peaauhinnaks pilt võitnud koerast lõuendil. Selle võistluse pani kindlalt kinni iiri setter Fiona!

Kui ma nägin fotot temast, siis ma tõesti kohe armusin nagu Tarieli ütles. Nuuh, igal juhul oli midagi tema silmades, mis mind köitis ja joonistama kutsus. Fiona omanik, Meeli Küttim, on andekas fotograaf ja kindlasti mängis rolli ka fotol loodud kaunis dekoor ja meeleolu. Kõik detailid olid paigas, ma ei suutnud loobuda isegi sellest sinisemustrilisest kuldrandiga tassist.

Vanasõnaks - Lugedes raamatuid kaob kurbus südamest. See on mulle südamelähedane rahvatarkus, sest ma väga-väga armastan lugeda :) 

Meeli inspireeris mind katsetama ka sarnaste värvide kooskõla, tumeroosa foon ja Fiona kleit, mis on peaaegu sama tooni. Muutsin selle vaid hommikukuueks ja tekitasin teisi faktuure, kuid üldine tonaalsus jäi samaks. Tekkis selline mõnus mustsõstramoosi tooni kooslus, särav ja soe.

Nüüd juba teame, et see pilt meeldib inimestele, võibolla just nende säravate ja soojade värvide pärast. Ja iga kord kui seda vaatan, meenub suvine moosikeetmine, kui sai riisuda seda kuuma ja lõhnavat moosivahtu. Mmmm ...

Meeli pildistas Fionat ka lõuendiga temast. No vaadake seda pilku!!!

Veelkord suur aitäh Meelile ja Fionale!

Lisa kommentaar

Tiigrid

09.10.2016

Siit tuleb, samuti suvel valminud, Vanasõnade sarja 40nes pilt. Mõtlesin, et selles peaks olema midagi erilist ja pidulikku, sellepärast valisin peategelasteks tiigrid ja vanasõnaks - Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. See oli mu armsa vanaema lemmik-vanasõna ja ma olen ka püüdnud seda tarkust meeles pidada. 

Tiigrid sobisid ka sellepärast hästi, et nende puhul on olemas nii hõbedane (valge), kui ka kuldne (tavaline Bengali tiiger). Valge tiiger on üks Bengali tiigri vorm, sellise valge tiigri sünniks peab olema mõlemal vanemal valget värvi geen, sest see on retsessiivne. Valge tiiger pole albiino, tal on sinised silmad ja kehal pruunid triibud. Selline tiiger on väga haruldane!

Inspiratsiooniks Eduard Wiiralt "Lamav tiiger", mis samuti meeldis mu vanaemale ka väga.

Lisa kommentaar

Merihobukesed

06.10.2016

Hakkan nüüd järjest lisama oma suvel joonistatud Vanasõnade sarja pilte, et hiljem oleks hea ülevaade ning pildid ilusti järjekorras. Viimati lisasin blogisse piisoni, mis valmis suve algul, seejärel tulidki kohe merihobukesed ehk hippocampused (lad. k).

Joonistasin need inspireerituna oma merihobukese prossist, mis lebas mu laual ja natuke sellepärast ka, et on Merekultuuriaasta. Üldse on merihobukesed ühed kummalisemad ja muinasjutulised loomad, välimuselt nagu tillukesed eelajaloolised lohed või malemängu ratsud. Lahe on ka see, et nende keha värv muutub vastavalt neid ümbritsevale taustale, sulades sellega ühte. Merihobukesed on monogaamsed ja nende eripäraks loomariigis on veel see, et rasedust kannab isane loom. Nad on küll väga viljakad loomad, kuid sellele vaatamata on nad väljasuremisohus liik, Punasesse raamatusse on kantud 38 merihobukese liiki.

Nende eriliste loomade vanasõnaks valisin - Merel on sada südant.

Kuna pildi peategelased on väga iseloomuliku kehaehitusega, ...

siis loobusin ma ruttu mõttest neile riideid selga joonistada ja keskendusin peakatetele. 30ndate aastate voolujooneline peakate sobis pruudiloori juurde väga hästi ja peigmehele valisin loomulikult kõvakübara.

Lisa kommentaar

Meie kallis Haiku ...

02.10.2016

... sai täna 10-aastaseks! Ta sai palju kallistusi, sõi hakklihatorti ja oli sama armas nagu iga päev. Ainult meie siin Tarieliga nostalgitsesime ja mõtlesime aja kulgemisele. Kuid ikkagi on kummaline hoolitseda kutsa eest tema beebieas, kogeda tema teismelise- ja keskiga ning siis korraga tajuda, et ta on koera-aastates sinust juba vanem. Heeh, Haiku on maailma numpsikum, tüütum, lõbusam, närvilisem, mänguhimulisem, hellem ja toredaim neljajalgne sõber. Ja seda mitte ainult meile - tal on mitmeid sõpru inimeste maailmas, kellele ta armsaks on saanud ja kes on aidanud teda hoida ning kelle juures ta ikka külas käib: Onu Varpo, Tarieli ema ja Liine (kes koos Paulaga Haikule täna hommikul isegi sünnipäevalaulu laulis)! :) Aitäh teile, armsad abilised!

Omanimelises sarjas kirjeldab Derek väga hästi ühe koera olemust: "Dog is the most entusiastic animal in the world. If I ask him - Do you want to play? He says - Definitely, it`s my best thing!" Ja nii on ka Haikuga kui pakkuda talle jalutama minekut või mängimist. Ta on kohe üliõnnelik ja entusiastlik, isegi kui väljas kallab vihma või ulub tuul. Aitäh Sulle, armas sõber, Sind vaadates on meil iga päev tuju parem!

Lisa kommentaar

Minu suur jäätisehindamine

11.09.2016

Jäätise söömiseks pole üldiselt inspiratsiooni vaja, kuid jäätise edetabeli koostamiseks küll. Inspireerivalt mõjus mulle see, et eelmisel suvel juhtusin nägema Ringvaate lõiku, kus Jäätisekunn, Uku Nurk, rääkis sellest, kui väga ta jäätist armastab. Ta rääkis, et sööb jäätist iga päev ja vaatamata sellele või just seetõttu ; ) on väga heas vormis. See oli mu esimene ajend.

Ja teine lüke tuli vestlusest Tarieliga. Selsamal, Jäätisekunni suvel, küsisin, et mis teema tal on selle vanilje- ja šokolaadijäätisega (nimelt Tarieli sööb enamasti vaid neid kahte jäätisesorti). Ta ütles, et polegi mingit teemat, et talle lihtsalt maitsevad need kõige rohkem. Aga paari päeva pärast tuli Tarieli poest mitme erineva jäätisetuutuga ja ütles, et hakkame uusi maitseid proovima. Eelmine suvi möödus ruttu ning postitus jäi tegemata ning enne kui sel aastal päris külmaks läheb, panen siia kirja, mis maitseid ma kogesin ja mis mulle kõige rohkem / vähem meeldis:

1. Kindel liider on Balbiino Salme Jumps`i koore-jogurtijäätis musta ploomiga. Jäätise maitse on koorene ja jogurtine ning mõnusalt ploomine muidugi. Jäätis pole liiga magus, mis mulle väga meeldib! Selles jäätises meeldib mulle kõik - alates nimest / kujundusest ning lõpetades muidugi maitsega :)

Kõik teavad, et läti keeles on jäätis "saldejums". Aga kõik ei tea, et Salme Jumpsi jäätise loomiseks sai Balbiino inspiratsiooni lastele korraldatud joonistusvõistluselt, kuhu väike Katry saatis kaks jäätisepakendi kujundust. Ühe jäätise nimeks Salme ja teisel Jumps. Sellest saigi alguse idee luua Salme Jumps`i karakter (nii ilusti joonistatud).

2. Teisel kohal troonib minu eelmise suve suurim lemmik, samuti Balbiino toode kohvi-koorejäätis "Vana-Tallinna" likööri ja šokolaaditükkidega. Tean küll, et Vana Tallinn on soomlaste ja venelaste lemmik, kuid eks minus on siis ka neid mõlemaid peidus, sest selle maitse jäätises lisaks väikse kohvimekiga viib lihtsalt keele alla! Jäätis on väga kreemjas ja rammusalt koorene. Soovitan proovida!

3. Teise ja kolmanda koha vahel on tükk tühja maad, sest need kaks esimest jäätist on kõigist teistest kõvasti ees. Aga kolmandale kohale platseeruvad kolm Premia Vau jäätist: vanilje, sidruni ja šokolaadi. Kõik on peaaegu võrdselt head minu jaoks. Võibolla Särtsakas Sidrun edestab teisi veidi oma laheda kollase värvi ja hapukate laimitükikestega :) Ja topsid on neil ka väga ilusad ja käepärased. Head filmivaatamisjäätised :D

4. Neljanda koha saab minult Raks Balbiino vanillijäätis küpsisega. Väga mõnus on küpsise pehmus ja soojus jäätise külma ja karge maitse kõrval. 

5. Viiendal kohal on erinevad Magnumi jäätised. Enim meeldivad Magnumi Classic ja šampusemaitseline Magnumi jäätis, aga täitsa heaks osutus ka valge Magnum. Mulle suur üllatus, sest üldiselt ma ei salli erivärvilisi glasuure. Classicu puhul on meelepärane jäätise ümber olev tume šokolaad, šampusemaistelise pehme ja veidi mõrkjamaistelise ning valge jäätise puhul hea valge šokolaadiümbris. Jäätis kõigi nende glasuuride sees on mõnus ja kreemjas. Ainuke miinus on see, et terve jäätisepulk korraga ära süüa on minu jaoks liiga palju. Nii et ma tavaliselt jagan seda Tarieliga :)

6. Pehme jäätis on Tarieli lemmik. Kuid mulle meeldib see ka. Just oma kreemikuse ja suus sulavuse poolest. Jääkristalle on vähe, koort palju :D Erinevatel üritustel müüakse ikka sellist pehmet jäätist, kuid meile on kõige armsamaks saanud Taneli ja Merle tehtud maiustus, nii et ostame seda neilt alati.

Te lihtsalt vaadake seda nägu :D

7. Läti gurmeejäätis Ekselence topelt karamelliga. Mulle meeldib jäätise magusus ja karamelli kerge soolakus sinna juurde. Jäätise tekstuur on siidine ja mõnus. Lisaks veel väga ilus pakend. Lahtirebitav pappkarp, mille sees fooliumipakendis jäätis. Peen, kuid mitte nii hea, kui oleks nime järgi eeldanud.

8. Ilusate nostalgiliste nimede ja pakendiga jäid silma Premia Küpsisetort vanilli-koorejäätis küpsise- ja vaarikatükkidega ja Premia koorejäätis Kirju Krants, mis on šokolaadine ja täis küpsisetükke, rosinaid ja hapusid marmelaaditükke ka.

Mõlemad jäätised on maitselt okei, aga miskit jääb nagu puudu. Võibolla see, et need mõnusad küpsisetükid on nagu liiga ära külmunud ja mõjuvad nagu jäätükid, millel vähe maitset. Samas, Kirju krantsi marmelaaditükid ja Küpsisetordi vaarikatükid on mõnusalt hapukad. Kuid paraku, pakend on nagu välismaine, huvitava kandilise vormiga ning laheda kujundusega (vaadake, seda suurte vuntsiga küpsisemehikest), kuid jäätised on ikka nagu Eesti omad ;)

9. Järgmisel kohal on jäätistepaar, just paar, sest me sõime neid koos ja nad täiendasid teineteist. Eraldi süües oleks mõlemad kehvemini mõjunud. Huvitav leid oli (Jäätisekunni soovitatud) Pure Line Meejäätis. Kirjas on, et see sisaldab lausa 20% mett ja kuna mesi mulle maitseb, siis arvasin, et võibolla ka jäätis. Kuid tegelikkus oli see, et jäätis on üsna vänge ja ka lääge. Ostsime kõrvale Balbiino Onu Eskimo Vaarikajäätise, mis andis meejäätisele veidi hapukust ja lahjendas selle rammusat vängust. Nii et koos olid need õrnkollane ja õrnroosa jäätis okei.

10. Balbiino Classic vanilli-koorejäätis karamellitükkidega on Eesti versioon karamelli ja jäätisesegust, kuid tunduvalt magusamas võtmes. Kohati isegi lääge.

11. Ja üheteistkümnendal kohal on maailmakuulus Ben and Jerry`s jäätis. Kuna tegemist on kalli jäätisega, siis ostsime selle, kuna see oli soodshinnaga ja ootused olid muidugi suured. Kuid jäätis osutus ülimagusaks ja selle sees olevad tükid (maapähklivõist tehtud suured trühvlite või cup cake`i moodi kommid) olid veelgi magusamad. Ilmselt sattuski meile üks magusamaid maitseid, kuid rohkem me seda jäätist siiski osta ei raatsinud. Maagia oli kadunud ;)

12. Kaheteistkümnendal kohal on kaks jäätist, mis on minu jaoks võrdsed - miski vene jäätis ja Premia Aurora. Mõlemad Creme brule maitselised ja mulle meeldib nende vorm - jäätisetellis kahe vahvliviiliu vahel. Ka mõlema jäätise pakendid näevad väga sarnased välja, nagu võipakid. Kuid sisu on tõesti ok ja üldse mitte keemiline.

Järgmiseks tulevad jäätised, mis jätsid mind suhtelislet külmaks, aga püüan need ka siiski paremuse järgi järjestada:

Salme Jumpsi virsikumaitseline jogurijäätis. Üldse mitte nii maistev kui tema sõsar ploomijäätis tabeli tipus. Liiga hapu ja lahja, ...

... üsna vänged Pure jäätised, ...

... Balbiino Vanilla Ninja (Tarieli ütles, et ma lihtsalt pean seda maitsma, sest see olevat kõige populaarsem jäätis Eestis. Nujah, peab vist olema, et ikka toodetakse, kuigi bändigi pole enam olemas). Kuid minu meelest liiga tavaline ja mitte-meeldejääv maiste, ...

... magus Kalevi Mesikäpp, ...

... moosiga ja liig magus Premia Saldejums, ...

... paksu glasuuriga Karumsi vaniljejäätis, ...

... eriti mitte-midagi-ütlev Premia mooniseemnetega kontenspiima jäätis, ...

... ja veel kaks liiga magusat Viva jäätist

Ja siit tulevadki viimased kaks minu maitsemeelele kõige halvemat jäätist.

Esimene neist Ekselence pistaatsia ja makroonitükkidega meenutas mulle krõbedat kanakoiba ja enamuse glasuurist pidin prügikasti saatma, sest see oli kohati liiga vängelt magus ja kohati tuimalt kuiv. Roheline pistaatsia jäätis sees üksigi oleks liiga magus olnud. Selle jäätise reklaam oli nii hea, et kui jalutasime Riias ringi ja nägin seda kõikjal ning öösel nägin isegii unes end seda jäätist söömas ;)

Nii ostsingi järgmisel päeval selle endale ühe Läti elu kiruva kurja meespensionäri käest. Nii purunevad unelmad.

Ja selle kõige viimase, kõige halvema jäätise eest palun teil end hoida :D Tegemist on RH foods`i (teevad ka pelmeene) virsikujäätisega. See on tõesti üks halvemaid jäätiseid, mida ma söönud olen. Väga vängelt keemilise virsiku maitsega, kuigi kiri pakendil ütleb, et 100% naturaalne - võin kindlalt öelda, et nii see pole!

See oli üks kõige magusam postitus, mis ma oma blogis teinud olen. Nii et Jäätisekunn inspireeris väga mõnusalt erinevaid maitseid proovima. Ja tema blogist oli ka väga palju abi selle postituse tegemisel, väga põhjalik ja ilusate fotodega!

Üks kuulus Eesti jäätis on siit puudu ka - LaMuu. Olen seda külas olles ka maitsnud, ja on tundunud täitsa hea (eriti sorbett). Kuid ütlen ausalt, et selle jäätisetopsi hind on nii kõrge, et ma lihtsalt ei raatsi seda osta. Nii et kui mul on valida, kas osta mitu topsi Salme Jumpsi või üks tops LaMuu`d, siis valin Salme :) Aga see on loomulikult minu maiste ja maitse üle ei vaielda ... hoopis kakeldakse, hihiii!

Head jäätiseisu kõigile!

Kommentaarid (4)

Väike puhkus Vormsil

23.08.2016

Peale poolt aastat intensiivset tööd Muerto sarjaga, tundsime rõõmu, et olime kevadel väikse Vormsi-reisi plaani võtnud. Kuigi tegemist oli ikka veel palju, olime öömaja juba varem broneerinud ja nii me siis läksime.

Kohe kui meie jalad puudutasid saare pinda, muutusime ülemeelikuks, unustasime töö ja kõik muud tegemised. Saar võttis meid juba sadamas vastu uimastavmagusa lõhnavooga. Tarieli pakkus, et lõhna levitab jasmiin ja midagi sarnast selles lõhnas tõesti oli. Kuid hiljem selgus, et terve Vormsi on kaetud tiheda kollase lutsernivaibaga, mis oligi tegelik lõhnaallikas. Mõttes hakkasin seda nüüd lõhnavaks lutserniks kutsuma :)

Rentisime Sviby sadama lähedalt rattad ja hakkasime oma majutuskoha poole vurama. Vormsi jalgrattalaentus reklaamib end järgmise tekstiga: "Laenutusest leiab Kuwahara maastikurattad. Tegemist on legendaarse jalgrattamargiga, mille toodangut kasutas muuhulgas Steven Spielberg oma kutusfilmis ET." 

Nendel ajaloolistel ratastel jõudsime kenasti oma Sarapuu kodumajutusse, mida peab tore ja krapsakas perenaine Valvi.

Hullo vallavalitsuse juures olid lahedad stiliseeritud Vormsile omaste rõngasristidega kujundatud pingid. Ja külapoe juures meenus lapsepõlv ja väikeste külade komme üldse, uksi ja jalgrattaid mitte lukustada. Algul oli nagu imelik laenutatud jalgrattast poe ette seisma jätta, aga sellega harjus uskumatult kiiresti :)

Ja siis kõik need rootsipärased kohanimed. Vormsi saare valisingi meie sihtkohaks suuresti sellepärast, et on ju tore minna kohta Eestis, mis nagu polegi Eesti ;)

 

Mingit kindlat plaani meil saarega tutvumiseks polnud, ning peale väikset puhkust oma öömajas Hullos, hakkasime lihtsalt mingis suunas sõitma. Hiljem selgus, et sõitsime Saxby poole. Aga teele jäi ka Vormsi Püha Olevi kirik (14. saj.) koos eriliste rõngasristide kalmistuga. Nii et seal tegime esimese peatuse.

Kiriku väravas on kaks jändrikku mändi, mille all asunud vanadel aegadel häbipost.

Ja siis muidugi maailma suurim rõngasristidega kalmistu sealsamas kirikuaias. Netist leidsin, et teadaolevalt on seal lausa 330 pae- ja liivakivist risti. Suuresti just nende rõngasristide pärast ma Vormsi meie selle suve sihtsaareks valisingi, sest midagi nendes ürgsetes ja ümmargustes ristikujudes on.

See on esimene rõngasrist, mille kiriku kõrvalt heina seest leidsime.

 

Oli ka teistsuguse vormiga maaliliselt sammaldunud riste.

Edasi sõitsime peaagu vahepeatusteta, sest hakkasime mõistma, et Vormsi on päris suur saar ning kui tahame enne õhtut Saxbysse jõuda, peame korralikult väntama.

Vahepeal saime teada (minu tegemata kodutöö - kogu sõitu orgunnisin mina), et ainus pood saarel, asus Hullos, kust me polnud endale vett kaasa ostnud. Päev oli palav ja nii läksingi, nagu muiste, taluhoovi juua paluma. Tarieli pidas vastu kui kõrbeloom ega soovinud :)

Värske ja külm kaevuvesi andis uut jõudu ja varsti olimegi Saxby tuletorni juures. Kogu päev oli väga tuuline, kuid seal puhus lausa hull tuul. Paekivid, mis moodustasid jutkui looduslikud astmed vette, murdsid laineid, meri möllas ja et teineteist kuulda, pidime peaaegu karjuma. Mind tabas jälle nagu mingi looduse stiihia hirm. Umbes sama tunne, mis tuulist Daugavat ületades. 

Tuul oli küll kõva, kuid päike paistis palavalt ja meelitas meid siiski vette. Ujuda seal ei saanud, algul lahedatena tundunud suured paeplaadid olid nii libedad, et parem oli lihtsalt kohe maha istuda ja nende madalas kaldavees hulpida.

Ja siis ja siis, sain ma päeva lõpuks ometi ka joonistama. Sõrmed juba sügelesid ploki ja pliiatsite järgi ja Saxby tuletorn paistis tuulevarjulise männituka tagant nii hästi kätte. Samasugust tuletorni joonistasin ka meie eelmisel saarereisil, Kihnus. Paberile visandanud polnud ma juba ammu-ammu, sellepärast oli tunne eriti mõnus :)

See koht jäi eriti meelde, sest kohtasin seal oma sugulast, kellega olime varem vaid fb-vahendusel suhelnud ja nüüd äkki oli ta seal. Tervitused Sulle siinkohas, Age!!

Siis asusime tagasiteele ja tegime vahel ka peatusi, sest tagasitee on alati lühem.

Nägime Suurmõisa mõisakompleksi maalilisi varemaid, ...

... renoveeritud hooneid ja ...

... ilusaid bussipeatusi. Ühes neist lugesime kuulutust, et Vormsi vallavalitus on kuulutanud välja bussipeatuste kaunistamise konkursi. Mitmes peatuses nägime töökorras kella, ilusat nimesilti või lilleamplit. Väga kena mõte!

 

Heakorra huvides on Vormsil igas külas ka väga ilusad ja nutikad prügimajad.

Leidsime ka looduslikult kasvavat murulauku (?!)

Ja siis läksime sööma. Koha nimeks Krog No14.

Rootsi keeles Kõrts No14 ("kru:g nummer fju:rton"). See lahe nimi on alguse saanud legendist, mille järgi vormsilased olnud väga lõbujanuline rahvas ning saarel olevat olnud 13 kõrtsi, igas külas üks. Krog No14 annab endast parima, et olla oma eelkäijate vääriline ja jätkata Vormsi kõrtsikultuuri.

Interjöör oli väga hubane ja meie pea kohal selline lagi.

Ja "Viider" oli ka väga hea. Hiljem saime teada, et seda siidrit valmistab kohalik mees ning seda saab juua vaid Vormsil ja selles kõrtsis.

Ühesõnaga - mõnulesime seal tükk aega. Kui lõpuks ringutades taas õue jõudsime, ei olnud päike veel loojunud, kuigi kell oli kindlasti juba üle kümne. Vormsi Ülestõusmise kirik (valminud aastal 1889) oli selles õhtuses päiksevalguses nii maaliline, et me lihtsalt pidime seda pildistama ja mina ka veidi joonistama.

Selline valgus oli kirikul, kui lahkusime ja teisele poole taevasse vaadates nägime juba täiskuud :) Oma Vormsi koju jõudes olime üliväsinud, kuid arusaadavalt ka üliõnnelikud! Oli ilus päev!!

Hommikul tervitas meid reibas perenaine rikkaliku hommikusöögiga. Mõnusss!! Lemmik oli rabarberijook :)

Ja siis jälle ratastele, kuid täna otsustasime rahulikult võtta, sest jalad olid eilsest veel suht hellad.

Sõitsime Rumpo randa, mis oli Hullole oluliselt lähemal kui Saxby ja sealt leidsime ka tüüpilisemat saaremaastikku - madalaid kadakateid tee ääres. Eile olime sõitnud saare keskel peaaegu kogu aeg metsa vahel ;)

Sulistasime ja logelesime seal lõunani ja siis hakkasimegi vaikselt praamile tagasi liikuma. Me oleme Tarieliga ikka tõelised urbanistid - juba igatsesime linna tagasi! Lapsepõlves saime vist oma maalolemise limiidi täis, nii et kaks päeva metsikus looduses on meile juba piisav :)

Aga seda äraolemist oli meil samas tõeliselt vaja, sest saime enda hingele siin saarel nagu restardi teha. Intensiivsest tööst Muerto sarjaga, et uute väljakutsetega edasi minna. 

Lisa kommentaar

Dia de Muertos

30.07.2016

Idee


Kui me Tarieliga 5 aastat tagasi oma väikse ettevõttega alustasime, eelnesid sellele pikad arutelud, mis võiks olla meie brändi nimi. Nimesid oli väga palju, kuid lõpuks jäi sõelale üks kindel ja tugev liider - Lucky Son of a Bitch. Nii registreerisimegi LSB OÜ. Aga kui asusime oma loomingulise väljundi (pildid ja tooted) juurde, leidsime, et ideid on nii erinevaid, et tuleks teha ühe asemel hoopis kaks brändi - üks leebe ja armas ning teine jõuline ja julge. Otsustasime ka, et enne tuleme välja selle armsaga. Nii sündiski Lucky Laika.

Mõte tema kurja kaksikut ilmutada, oli meil kogu aeg südames. Kuid Lucky Son of a Bitch`i esimese sarja idee pidi veel küpsema, ootasime õiget tunnet. Mitu üksikut pilti ja toodet tegime sahtlisse valmis. Kuid ükski ei tundunud piisavalt tugev olemaks esimene. Ja siis korraga me leidsime selle - Dia de Muertos ehk Surnute Päev. See on Mehhiko püha, mil avaldatakse austust surnutele.

Hingedeaega pühitsetakse kogu maailmas, kuid mehhiklaste pühas on nii palju ilu ja rõõmu. Nad usuvad, et surm ei ole lõpp, vaid millegi uue algus. Kolju maalimine näole, annab võimaluse ületada surmahirmu ja käituda mänguliselt teemaga, mida üldjuhul kardetakse. Ja pealegi, kui on üks päev aastas, mil taaskohtuda oma armastatud hingedega, siis ei tohi see päev olla sünge ja kurb, vaid hoopis helge ja pidulik!

Selle püha kontseptsioon tundus meile nii huvitav ja väljund visuaalselt nii kaunis, et tahtsime selle oma loomingusse tuua. Ning tehes seda, luua sellele lisadimensiooni - ühendada kaks kultuuri - Mehhiko püha ja erinevate riikide rahvusmustrid. 

Esimeseks riigiks valisime koduse Eesti 4 piirkonda: Muhu, Setumaa, Iisaku ja Tõstamaa. 

 

Inspiratsioon

Naudin neid hetki, mil erinevatest osadest saab tervik kuidagi väga kergelt ja loomulikult. Dia de Muerto sarja loomisega oli just nii. Olime Tarieliga Surnute Päeva teemat juba tükk aega mõttes kandnud. Meid võlus koljude ja ornamentide sünge ilu.

Minu sünnipäeval, detsembris, käisime vaatamas viimast Bondi filmi "Spectre". Filmi avastseen Mehhikos, Dia de Muertose suurejooneliste pidustustega, avaldas meile sügavat muljet ja kinnitas meie soovi selleteemaline sari luua.

Veebruaris arutasime oma 2016 plaane ja otsustasime, et joonistan Muerto sarja 4 esimest pilti suveks valmis. Algne idee oli kujutada erinevate lill- ja taimornamentidega kaunistatud kolpasid. Ma ei kujutanud seda algul hästi ette. Aga Tarielil oli selge nägemus - tuleb võtta üks Eesti muster (otsustasime ühendada Muerto ja erinevate rahvuste mustrid) ja teha sellest maaling.

Ma ikka kõhklesin - imetlesin, kuid samas kartsin seda teemat. Eesti kultuuris on surm ju ikka tabu-teema olnud ja avastasin üllatusega, et ta ma ise olen selles harjumuses päris kinni. Märtsis alustasin siiski joonistamist. Vaikselt olin seda päeva edasi lükanud, aga lõpuks võtsin pliiatsi kätte, Googlist Muerto pildiotsingu lahti ja alustasin. Edasi läks kõik üllatavalt kiirelt ja lihtsalt. Pilt võttis ruttu kuju ja sai valmis rekordajaga - 22 tundi. See on alles loodava sarja esmapildi kohta ülikiire tulemus!

Võtmeks sai alljärgnev pilt, Julia Kuzmenko McKim`lt. Mind inspireeris selle juures miski, mingi tunnetus oli just see õige. Mõistsin, et enne olin krambis olnud suuresti seetõttu, et kolp oli mu kujutluses liiga kindla ja ühetaolise vormiga, kuid kui hakkasin visandama nägu, siis neid on ju lõputult ja saab kujutada keda ja kuidas tahes. Mind paelus mustrite maalimine naise näole ja lillede lisamine juustesse. 

 

Vaatasin joonistamise ajal veel paljusid pilte. Igaüks neist aitas mul Muerto-kultuuri visuaalset poolt tundma õppida. Mind vaimustas, et sellel elu- ja surmapidustusel polnud kokkuhoid kunagi teema - kõike võis lisada ikka rohkem ja rohkem ning ilu muutus sellest küllusest vaid suuremaks. Värvide ja aksessuaaride kombosid oli alates kirgastest-jõulistest ja lõpetades mahedate ning murtud toonidega.

Üks kauneim mahedates on Kuzmenkova Mary`lt

 

Tööprotsess

Kuna esimese pildina joonistasin neiu näole Muhu mustrid, siis oli lihtne. Muhu tuntud ja armastatud lilltikand oli lihtsalt suurepärane Muerto pärja loomiseks, kuna see sisaldab lisaks suurtele lilledele nagu moonid, kannikesed, karikakrad jne, ka väikseid erilisi detaile nagu maasikaid, piibelehti ja meelespeaõisi. Kuldsed viljapead kaardusid ümber silmade musta maalingu, ülejäänud näol kasutasin aga geomeetrilist muhu särgikirja. Keskseks elemendiks sai loomulikult kaheksakand ehk Muhu männa kujutis.

Samal ajal kui mina joonistasin, luges Tarieli Muhu männa kohta ja leidis read, mis panid mul pea ringi käima - nende sobivus teemasse oli lihtsalt ideaalne! Seda märki tehti peale rahvariiete ja ehete ka uste kohale ning aknalaudadele, et hinged tagasi tuleksid. Usuti, et hinged rändavad allmaailmast selle märgi justkui värava kaudu. Sild kahe kultuuri vahel oli olemas!

Seejärel asusin Setumaa neiut joonistama. Otsustasime, et teised piirkonnad Eestis valime vähemtuntud. Aga Setumaa lihtsalt pidi olema, sest isa poolt olen ma sealt pärit. Setumaal möödus mu lapsepõlv ja osa mu südamest jääb alati sinna.

Siin tekkis meil sarja arengusse esimene tõrge. Tarieli soovis, et meil oleks kindel skeem, kuidas pildid üles ehitada. Muhu mustrites olid olemas nii maalilised kui geomeetrilised kujundid, kuid Setumaaga ei olnud asi nii lihtne. Plaanisin kasutada setu hame käisekirja, kuid peakaunistuse osas polnud veel mõtteid. Ühel jalutuskäigul arutasime seda ja Tarieli küsis: "Aga mis sa Setu tegelasele pähe paned?" Mulle meenus millegipärast kohe setu muinasjutt "Marjakobar" ja nii ma pahvatasin kiiruga, et pihlakad, sest need on setudele pühad marjad. Tegelikult alles hiljem lugesin, et nii see tõesti on ;) Lisasin igaks juhuks ka fakti, mida kindlalt teadsin - pihlaka venekeelse nimetuse "rjabina" järgi on nime saanud ka Räpina linn, kus ma põhikoolis käisin.

Tarieli ütles, ok, kuigi teiste piirkondade osas polnud ikka veel selgust, jätkasin teise pildi joonistamist. Küll ma siis mässasin nende pihlamarjadega ja enda näoga, sest korraga tekkis mul kindel tunne, et Setumaa pildil pean ma ennast kujutama. Ka muster näol on eriline ja isiklik - see on osake mu vanavanaema hame käisekirjast. Ja nüüd pihlakast. See, setude püha puu, on seotud naiselikkuse. Pühadusele viitab muu hulgas ka marja otsas olev rist või viiskand. Jälle ilus seos hingede teemaga.

Vahepeal olin ma niisiis väga kirglikult Muerto sarja kaitsma hakanud ja ei tahtnud kuuldagi, et piltide joonistamise takerduks. Naljakas, et enne oli vastupidi - Tarieli oli tugev algimpulsi andja ja mina pigem kõhkleja. Tarieli kriitika edasiste piltide loomise osas oli igati õigustatud, ta küsib tihti õigeid küsimusi, mille peale mina oma tuulepäisuses ei tule või mõeldagi ei taha. Kui Setumaa pilt valmis sai, olime taas küsimuse ees, kuidas jätkata. Nüüd olid mu ideed otsas. Kuid siin leidis Tarieli lahenduse. Ta pakkus, et neiu näol võiks kujutada valitud piirkonna mustrit, kuid tema juustele joonistada selle piirkonna taimi ja looduselemente.

Kuna kolmandaks piirkonnaks valisime Tõstamaa, siis oli nende elementide leidmine lihtne. Tõstamaal on väga ilus rannajoon, seepärast panin juukseehte kokku kivikestest, kajakamunadest, pilliroost ja kadakaostest. Peale selle klappis kohe ka see, et ka kadakat peetakse lisaks sitkuse sümboliks olemisele ka pühaks puuks, just kadakamarja otsas oleva ristimärgi tõttu. Siinkohal hakkas mulle juba tunduma, et iga marja otsas on mingi ristimärk vms - hihii ;)

Neljandana läks töösse Iisaku. Ida-Virumaa on tuntud ürgmetsa ja rabadega. Nii et lisaks rahvarõivamustrile oli mul jälle palju materjali, mida pärjas kasutada. Tahtsin kindlasti joonistada sõnajalalehti. Kuid töö käigus selgus, et nad pole selles kontekstis kahjuks üldse sobivad. Pildid pidid harmoneeruma ka omavahel ja peenepitsiliste lehtedega sõnajalad osutusid liiga pretensioonikaiks. Nii pidingi neist lõpuks ohates loobuma ja lisama neiu juustesse hoopis rabataimi. Muraka mesikuldsed marjad andsid peaehtele hea aktsendi. Leidsin veel ka laheda valgetupsulise jänesevilla, mida lisada.

 

Taust

Kui pildid olid valmis ja tooted tootmisse saadetud, kaevusin mõnuga veel sügavamale Muerto teemasse. Kui enne olin keskendunud pildilisele poolele, siis nüüd lugesin ja lugesin. Ja kõik see hakkas mind veelgi rohkem lummama (nagu see oleks üldse võimalik olnud). Leidsin palju põnevaid fakte ja seoseid.

Hingedeajal on Mehhikos tavaks kujutada inimesi skelettidena. Kõige kuulsam skelett on `La Calavera Catrina`. Catrinal on peas uhke Euroopa 20 saj. alguse stiilis kübar. Selle satiirilise karakteri lõi Mehhiko illustraator, Jose Guadalupe Posada, ning see viitab mehhiklastest põliselanikele, kes püüdlesid Euroopa aristokraatia poole. Catrinast on saanud Dia de Muerto ikooniline kangelanna.

Nüüdseks, kui Muerto tooted on juba valmis ja müügil, on neid mõnel laadal näinud ka mitmed mehhiklased, hea üllatusena on nad selle sarja pildid igati heaks kiitnud. Mitmed on hüüatanud äratundmisrõõmus: "Ouu look, Catrina!"

Ja siis - minu jaoks kõige erilisema tähendusega lugu on see, et juba üks tuntumaid skull art`i esindajaid maailmas on Frida Kahlo. Frida on üks minu suurtest eeskujudest kunstis, maalides julgelt, vabalt ja südamest tuleva kirega kogu oma elu, olgu see nii valus kui tahes.

Oma töödes ühendab ta geniaalselt reaalsuse ja enda kodumaa, Mehhiko, põlisrahvaste kunsti. 

Frida kunstis on palju ilu, tema pildid puudutasid mind juba ammu enne, kui ma ise maalima asusin. 

Sellel pildil kujutab Fridat üks minu kaasaegne lemmik-illustraator Benjamin Lacombe (ta illustreerib just praegu raamatut Fridast). Supertöö temalt - ideaalne kui kaks su lemmikut kohtuvad. No te vaid vaadake neid pilte!!!

Frida ja Diego Dia de Muerto pidustustel. Milline koloriit!!! Ma lihtsalt ahmisin õhku, kui seda nägin :)

Nii, nüüd lihtsalt pean pildiliselt midagi oranži lisama, sellepärast väike sisuhüpe, et edaspidi veel veidi skull art`i kunstnikest rääkida ;)

Aga minu jaoks oli ka väga tähtis see fakt, et lilledel on selle püha ajal Mehhikos eriline roll, eriti ühel õiel. Selleks on nn surnute lill `cempazuchitl` (ing. k mary gold ja meil peiulill). Usutakse, et selle lille tugev lõhn aitab hingedel leida teed tagasi maa peale.

Mäletan, et vanaema armastas neid ka tihti meie lähedaste haudadele istutada. Võibolla just mu setu vanaema kaudu on Surnute püha mulle hingelähedane, sest õigeusklikel on samuti kombeks haudadele andameid tuua ja surnuaiapühasid pühitsetakse ikka lähedaste haudadel süües-juues.

Aga veel kuntnikest. Diego Rivera, Frida Kahlo loominguline partner ja abikaasa sai just Calavera Catrina loojalt, Posadalt, tõuke maalimaks tavalisi inimesi, kes elavad ja töötavad oma keskkonnas.

Diego maalid olid jõulised ja monumentaalsed. Sellel 15-meetrisel pildi ...

... keskseks tegelaseks on La Calavera Catrina, kes ühendab kaht meeskunstnikku, hoides neil käest kinni - noormees on Diego Rivera ise noorena ja härrasmees kübaraga on Posada ise. Nende selja taga seisab Frida, hoides ühte kätt kaitsvalt oma lapsena kujutatud abikaasa õlal, teises käes on tal aga tasakaalu sümbol.

 

Kollektsioon

Dia de Muertos on esimene sari, mille puhul tulime korraga välja terve kolletsiooniga. Varem, Lucky Laika sarjade puhul, olime teinud asju samm-sammult, kuid nüüd valmisid meil korraga 7 erinevat toodet: siidsallid, poolvääriskividega kaelakeed (korall, oonüks ja laavakivi), kõrvarõngad, prossid, pross-rinnamärkide komplektid, taskupeeglid ja ajutised tätoveeringud. Ja lisaks veel padjad koostöös Pillow&Pillow`ga.

Ja samuti esmakordselt tegime korraliku fotosessiooni, mille modelliks õnnestus meil saada imekaunis ja särav Sandra Sillamaa. Tema valimine polnud juhuslik - Sandra bänd Trad.Attack! ründab samuti tradistioone (neid ometi austades) ja loob selle tulemusena midagi erilist ja uut. Nende muusika on suurepärane :)

Fotoshooti meeskond oli meil ka väga hea! Jumestas ja seadis lilled imekaunilt juustesse Kristi Petolai, valguse ja varju püüdis fotodele andekas ja loominguline Laura Strandberg. Aitähhh teile kõigile veelkord!!!

Sandra kannab juustes erilise hoole ja armastusega valitud lilli - punaseid lillherneid ja pelargooniumit, valgeid kipslilli ja jasmiiniõisi, üht kibuvitsaoksa ja kõike kroonib keskse õiena surnute lill `cempazuchitl`. See lilledest kroon sai mu meelest eriti kaunis!

 

13. juulil oli meil Lucky Son of a Bitchi ja Dia de Muertos sarja esitlus. Panime kuupäeva juba kevade alguses paika ja alles hiljem avastas Tarieli, et just sellel päeval on Frida Kahlo surma-aastapäev. Ja jälle oli lahe kogeda, et mõned asjad elus lähevad justkui iseenesest paika. Sobivamat kuupäeva poleks saanudki valida.

Selle pika postituse tegemine võttis palju aega, kuid oli mulle väga vajalik talletamaks kõik selle põneva teekonna etapid. See on olnud eriline protsess meile mõlemale Tarieliga. Mina tundsin, et tahan end ka väliselt muuta ja lõikasin maha oma pikad juuksed, mis mõjus väga vabastavana :) 



Lahe on ka see, et nüüdseks, kui ma seda postitust lõpetan, on Muerto asjad juba meie veebipoes ja mitmetes poodides müügil ning kõik tootegrupid on endale ka juba ostjaid leidnud. Juba on tellitud ka suurim lõuend meie senises ajaloos ja just Muerto piltidega!

Lisa kommentaar

Kaks päeva Riias

16.07.2016

Mai lõpus käisime Tarieliga Riias, vahepeal on igasuguseid asju juhtunud, millest tahan ka kirjutada. Kuid olen kronoloogilisuse austaja ja seepärast tulgu kõik järgimööda. Meie reis oli lühike, kuid toimus nii õigel ajal - enne kiiret suvehooaega saime korraks aja maha võtta. Ilm oli suviselt soe, lausa palav, nii et tundus, nagu oleksime kaugele lõunasse reisinud :) Ma armastan maikuist leherohelist värvi. See on selline pehme toon, mille päike kuldseks värvib ja mida vaadates tundub, et kõik on alles ees. 

Kuid see polnud vaid puhkusereis, vaid meil oli plaanis ka disainipoode külastada. Uurida, mida Riias pakutakse ja kas ka meie asjad võiksid siia sobida. Nii et asusime linna imetledes ühtlasi ka poodidesse teele. Riias on väga palju ilusat arhitektuuri ...

... ja sooja oli juba hommikul mõnusalt.

Üks poodidest asus sellise üldse-kõige-lahedama-maja vastas. Ehitusaastaks oli tal minu isapoolse vanaema sünniaasta - 1923 ja ...

... seda kaunistav reljeef kujutas maakeral seisvat vombatit?!?! kui jube jabur ja armas!!!

Disainipood, M50, sisaldas palju lahedaid asju (Eesti brändidest oli esindatud Bold Tuesday), ...

... mu lemmikud olid need juuksekinnitused.

Tegime väikse lõunapausi ja liikusime edasi. Teel kohtasime lahedaid faktuure, ...

... ornamente ...

... ja filmikaadreid - "naine suitsetab rõdul" näiteks ;)

Järgmine meelejääv pood oli Muhamors (tähendab "kärbseseent" arusaadavalt).

See oli boheemlasliku tunnetusega ja tõeliselt värviline. 

Isegi kõige karmimad mehed leebusid selle värvipillerkaari keskel.

Ja poe ees oli veel tore väike terrass ...

Mälestuseks ostsin endale sealt armsa shibaga rahakoti.

Järgmine pood, Riija, oli kindlasti kõige muljetavaldavam Riia disainipoodidest. Sest esiteks oli siin väga mõnusalt ruumi ja avarust nii põrandapinna kui kõrguse osas.

Ja teiseks leidsime sealt asju, mida teistes poodides polnud. Näiteks selliseid kalad - Tarieli armus kohe ja soetas endale selle "sõbra", kuigi ütles, et ta ei tea, mida sellega peale hakata :D Kuid rõõmu valmistas see kala talle igatahes palju!

Veel oli seal poes selline muhe jalanõude alus. Saime teada, et "Laika" tähendab läti keeles "Aega" (Laiks - aeg). Nii et Lucky Laika võiks pool inglise, pool läti keeles tähendada - Õnnelikku Aega :)

Veel olid seal nummid HUGU karud. Väga stiilsed ja moodustavad hea terviku oma alusega. Neid olime ka Eestis näinud. Hea töö!

Vahepeal põikasime ka oma hotellist läbi, et veidi puhata ja hiljem veel linna jalutama minna. Meie toaga oli mingi viivitus ja seetõttu anti meile hüvituseks suurem ruum :) See osutus väga lahedaks kolme aknaga toaks. Mul on akende arvuga mingi teema - mida rohkem, seda parem. Tore ju kui ühest toast saab kiigata kolme suunda.

Hotell asus linnasüdames, seega avanes sealt vaade otse Riia tuiksoonele.

Hommik, ...

... õhtu ...

... ja öö.

Kõige rohkem avaldas mulle muljet stalinistlik kõrghoone, mida nägi nii paljudest Riia kohtadest, just selle kõrguse tõttu ning tänu ookertellistele värvus maja päeva jooksul paljudesse eri varjunditesse. Meie aknast avanes sellele ideaalne vaade.

Aga meie õhtusest jalutuskäigust ka. Mõtlesime niisama hulkuma minna. Et seekord ei otsi mingeid vaatamisväärusi, vaid lähme sinna, kuhu jalad viivad. Ja läksimegi. Jalutasime pargis ja seejärel viisid jalad meid - üllatus-üllatus, Riia Kunstiakadeemia hoone juurde. Ja pidime mitu korda üle vaatama, et oma silmi uskuda. Riia Kunstiakadeemia asub kirikus! Eriti kontrastselt mõjub see fakt, et Eesti Kunstiakadeemial pole isegi oma hoonet veel praegu :(

Kuid see kirik-akadeemia oli igatahes väga-väga võimas! Ilus ja ruumikas hoone ja kui üllatus möödus, siis tundus igati loomulik see kunsti ja pühakoja kooslus. Hoone ette oli paigutatud üks õpilastöö - stiliseeritud Willendrofi Venus / peegelkuul. Väga hea boheemlasliku tunde lõi.

Ka Tarielile meeldis kool väga - tahtis lausa lennata :D

Piilusime korraks ka sisse. No sellised aknad peaksid olema igal kunstikoolil - väga inspireeriv! Samuti lagede (loe: võlvide) kõrgus.

Üks õpilastöö.

Jalutasime veel ühes pargis.

Mõned asjad on täpselt samad, mis Eestiski ;)

Õhtul logelesime hotellis süües maasikaid ja vaadates halba filmi Mariah Carey´ga :D Väga kosutav!

Järgmiseks päevaks olime jätnud vaid paar poekülastust ja endale rohkem vabadust. Seega nautisime rikkalikku hommikusööki (värksed crossandid olid ülihead!!) ja veetsime aega keskhommikuni hotellis pikutades ja lugedes. 

Teisel päeval linnas jalutades märkasime juba rohkem detaile. Näiteks seda, et paljude rõdude alused on kaunistatud. Loogiline, inimene vaatab ju alt üles ja siis on kena, kui on mida imetleda.

Mõned rõdud olid aga üsna halvas seisus. Ilusast ornamendist võib vaid aimata lohe kujutist.

Kahest selle päeva disainipoest oli lahedam stiilses funkmajas asuv, Look at Riga - pood ja 5D kino koos.

Põranda asemel sillutis ...

... ja müügil ilusaid asju (Eesti brändidest esindatud Ööloom, Kuma ja Bold Tuesday).

Matkasime ka üle Daugava, et vaadata Läti Rahvusraamatukogu ja selle tohutult laia jõe ületamisel tekkis mul nagu mingi ängistus või hirm. Tuul oli väga tugev ja vesi silla all eriti tormine, nii et tekkis selline tunne, et oled pisitilluke nagu võililleebe tuules ja võid vabalt sinna külma vette pudeneda. 

Rahvusraamatukogu polnud nii ilus kui lootsin, ...

... kuid hea et ka sellele poolele linna jõudsime, sest seal oli hoopis teistsugused majad (mida muidugi näeb eeslinnas ka Riiasse sisse sõites). Näiteks otse rahvusraamatukogu vastas seisis selline maja. Riias on kahjuks väga palju renoveerimata maju, mis näeksid korda tehtult täiesti ok välja.

Ja veel kontraste Daugava kaldal. Kõrvuti asetsesid siin ka sellised majad. See õrnroosa klassitsistliku joonega maja on ehitatud 1900 aastate algul nagu suurem osa Riia kesklinna maju, ...

... aga mis juhtus 60 aastaga??

Vanalinnas nägime õnneks taas arhitektuuri, millel silm lausa puhkas. Punasest tellisest kiriku kõrval oli endale koha leidnud modernne maja, mis koondas endasse nii uue kui vana. Ilus!

Siis veel lemmiku - stalinistliku maja, milles asub Läti Teaduste Akadeemia, külastamine. See asub bussijaama lähedal ning seega oligi hea seda viimasena lähemalt vaatama minna. Vikipeedia ütleb, et kohalikud kutsuvad hoonet ka Stalini sünnipäevatortiks ja Kremliks.

 

Stalinistlikke hooneid vaadates on mul alati kahetised tunded - ma imetlen hoonet, mulle tõesti meeldib stalinistliku arhitektuuri suurejoonelisus, kuid tunnen kibedust korra vastu, kui need majad ehitati. Paradoks.

Bussijaama lähedal asus ka suur turg, kust me endale tee peale veel maasikaid kaasa ostsime ja algaski meie tagasisõit. Rahulik kulgemine teineteise ja raamatute rahulikus seltskonnas. Oli väga mõnus lühike reis!

Ja praegu käivad läbirääkimised paari disainipoega, kes võibolla on sügishooajaks meie kaubast huvitatud. Kokkuvõtteks võib veel öelda, et Riias on head ja erilist disaini ja poode, kust seda osta saab, kuid kindlasti vähem kui Tallinnas. Seega neil on veel arenguruumi, kuid tublid on nad ikka!

Ahjaa, Riiast lahkudes, bussijaamas, nägime naist, kes kandis Lucky Laika kõrvarõngaid. Positiivsest emotsioonist haaratuna kinkisime talle postkaarte ja uurisime, kust ta need ehted ostis. Tallinnast, vastas ta, ta käivat kord nädalas Tallinnas tööl. Nii et meie asjad jõuavad juba vaikselt Riiga :)

Lisa kommentaar

Piison Tarielile

11.06.2016

Tarielil oli aprilli lõpus sünnipäev ja seekord kinkisin talle pildi. Pühendasin piisoni talle, sest just see loom iseloomustab teda mitmel põhjusel kõige paremini. Esiteks muidugi vanasõna - "Habe on mehe au", seejärel tema tahtekindlas (kohati ka jäärapäisus), tugevus ja stoilisus (Tarieli ei usu horoskoope, aga ta on sündinud Sõnni tähtkujus). Kõige tähtsam on aga see, et sünnipäevalaps ise "tundis selle pildi" kohe ära ja tunnistas enda omaks!

See oli eriline tunne meile mõlemale, sest tavaliselt "joonistame" pilte koos. Arutame kõike - alustades ideest, visandist ja lõpetades värvide ja viimistlusega. Nüüd aga joonistasin omaette.

Piisoni rõivad valisin detailideni väljapeetud sarja, "Boardwalk Empire", kõige stiilsemalt tegelaskujult, Chalky`lt. Väga cool karakter - vaadake ise!



Nelgi napsasin Nucky Thompsonilt : )

Palju õnne veelkord, kalleim!

Lisa kommentaar

Intervjuu Kuku raadiole

03.05.2016

Kuidagi kujunes nii, et Kuku raadio saate lindistus meie juures kodus jäi mul blogisse kirja panemata. See toimus nimelt märtsis ja saateks Kristi Kooli ja Marit Ummelase juhitud "Naised ei jäta". Eks ma veidi pabistasin ikka, kuid kokkuvõttes sujus kõik väga kenasti - Kristi ja Marit lõid vaba ja hubase miljöö, nii et rääkides kadus pinge peaaegu üldse. Enne ajasime veidi niisama juttu koos Tarieliga ja näitasime neile Lucky Laika tooteid. Siis läks Tarieli Haikuga jalutama (kuna intervjueeriti vaid mind, kui naist ; ) ja Laika illustraatorit) ja sel ajal oligi meil intekas (13:42 algab) üks-kaks-kolm tehtud.

Siinkohal veel suur tänu Lucky Laika sõbrale Kaisa Seinale, kes "Naised ei jäta" saatetegijad meie juurde juhatas!

Väike puhkus pärast intekat : )

Lisa kommentaar

Kaadri taga

09.04.2016

Kaks päeva enne 1. aprilli nägi meie kodu välja nagu võtteplats. Video tegemine murdis mõnusalt meie tavapärast töörutiini ja pakkus meile endale palju nalja. Nii et ärkasime, sõime hommikust ja hakkasime oma erinevaid tegevusi filmima või teksti sisse lugema.

Haiku aitas ka kaasa ja väsis lõpuks kogu sellest filmimisest ära.

Idee teha naljavideo tekkis sellest, et laatadel kohtume ikka ja jälle inimestega, kes küsivad minu joonistustehnika kohta. Kuuldes, et selleks on digimaal, vangutavad nad pead ja pomisevad, et arvuti abil saab kõike teha. Mõtlesime vindi üle keerata ja näidata nagu joonistakski arvuti minu eest pilte. Tarieli mõtles väja uue menüünupu "Art" ja selle alla hulgaliselt valikuid, mida pildile panna.

Joonistatavaks pildiks valisime pildi mopsist nimega Belladonna.

Seni kuni Tarieli tegeles valikute rippmenüüde ülesehitamisega, joonistasin mina meie roosa kleidiga mopsi asemele gooti kleidis ja aksessuaaridega mopsi. Seda oli väga lahe teha, sest kõige aeganõudvam osa - nägu ja kehahoiak olid juba paigas. Riiete ja detailide joonistamine on minu jaoks alati kirss tordil. Olime ise ka üllatunud, kuidas riided ja taust mopsi muutsid ja kui hästi need talle sobisid : )

Tarieli pakkus välja ka kunstistiili muutmise ja muidugi valisime lihtsalt äratuntava - Andy Warholi Marylini. Jällegi - oli endal põnev proovida, kuidas pilt värvide ja stiliseerimisega muutub.

Video tegemisel aitas meid ka see, et olin mopsi joonistamise prostessi salvestanud ja nüüd saime kenasti näidata, kuidas arvuti "pilti genereerib", kuni mina raamatut loen ja kohvi joon.

Lahe on, et suutsime mõned inimesed ära petta. Enamus vaatas muidugi kalendrisse, kuid leidus ka vähemalt üks inimene, kes ütles, et tema joonistab küll ikka parem oma käega kui hakkab arvuti nuppe klõpsides mingeid juhtnööre andma.

Aprill on tore kuu :D Siin ka siis video, mille tegime.

Lisa kommentaar

Eesti illustraatorite kevadnäitus

13.03.2016

1. märtsil avati Lastekirjanduse Keskuses kolmas Eesti illustraatorite kevadnäitus. Ja ka minul oli au seal oma töödega esineda. Nii lahe tunne on ikka enda pilte oma suurte lemmikute kõrval näha! 

Valisin näituseks sellised sinakad, kevadtaeva värvi tööd. Ja sattusin seeläbi kõrvuti oma lapsepõlve ühe helgeima-pildilise kunstniku Ülle Meistriga. Nii suur au ja rõõm!

Ülle Meistri töödest kiirgab alati soojust ja headust ...

... Temaga olen hingeliselt seotud mitmel põhjusel. Nagu paljudel teistelgi, oli minu esimeseks õpikuks koolis Ülle Meistri ilusate piltidega aabits.

Peale selle illustreeris Ülle veel ühe minu jaoks tähtsa raamatu - "Merekarbi muinasjutu". Raamat sisaldab Eesti laste kirjutatud jutte, mis osalesid Sten Roosi muinasjutuvõistlusel. Ka mina kirjutasin ühel aastal muinasjutu ja võitsin sellega Kauni Eesti Keele auhinna. Hiljem valiti minu jutt raamatu esimeseks ning sellest sai ka raamatu pealkiri : ) 

Mu lugu räägib vanaemast ja lapselapsest, kes elavad teineteisest kaugel. Neid ühendavad muinasjutud, mida vanaema merekarpidesse jutustab ja lapselaps teisel kaldal rõõmuga kuulab. See on tegelikult minu lapsepõlve kokkuvõte - mu armas vanaema luges mulle kõiksugu lugusid ja minule nii meeldis teda kuulata!

Nii et võite arvata, kui sürreaalne oli mul Üllega rääkida (nad nimelt arutasid Maarja Vannasega minu piltide ees, kuidas ma taeva faktuuri tegin). Astusin ligi ja seletasin ja uurisin samamoodi nende nippe. Mõlemad kunstnikud kiitsid mu töö heaks, nii et olin ikka korralikult kõrvust tõstetud : D

Ja siit tuleb järjest rida ilusaid töid - lubage esitleda - Kadi Kurema, ...

... ja tema kõrval kohe Regina Lukk-Toompere, kelle piltide tonaalsus omavahel nii hästi sobis ...

Regina piltide puhul imetlen alati detaile - selline kiisu ...

... ja vaadake neid hiiri!

See pilt oli ka Tarieli lemmik. Ta imetles seda kaua.

Gerda Märtensi tööd on samuti detailirohked ja mahlakate värvidega ning neid vaadates on tunne, et satud välismaale. Neis on mingit suurlinnlikku elegantsi, kuigi mõned esemed on meie lapsepõlveaegsed, juhin tähelepanu morsikannule ja klaasidele ning nostalgilisele valgemummulisele kuivainetoosile, mida on sellel fotol küll vähe näha ; )

Minu jaoks oli esmakordne kohtumine Giulia Landonio töödega. Need hakkasid kohe väga meeldima.

Väga meeldisid ka Anne Pikkovi tööd. Värvid ja lihstsus annavad neid pilte vaadates sellise mõnusa kerguse ja vabaduse tunde.

Ja Viive Noorel armsad madrusekostüümides tegelased.

Ulla Saarel oli väljas üks väga värske ja kevadistes toonides pilt.

Naiskunstnike hulgas jäid silma ka meeste pildid, autoriteks kaks Priitu. Priit Rea on niiii lahedalt terjerikutsikaid joonistanud, et kohe pidin minema ja tema käest piltide tehnika kohta küsima. Priit ütles, et kõik koerad on algusest lõpuni joonistatud, ei mingit fotot (kuigi faktuuride loomiseks kasutab ta fotot küll, nagu ma isegi). Väga kihvt!

Aga sellel pildil kasutas Priit koletiste loomiseks õnnetina.

Priit Pärna tööd paistavad silma oma mõnusa absurdihõngulisusega ; )

Näitusel oli veel palju lahedaid töid, aga need olid need pildid, mis läksid mulle eriliselt südamesse. Nii et minge kindlasti vaatama, näitus on üleval 30. aprillini.

Lisa kommentaar

Pulmapäev

08.03.2016

Sai valmis veel üks uus pilt sarjale Gustav & Auleid. Teemaks valisin seekord pulmapäeva ja tegelasteks loomulikult tuvipaari, sest neid kujutatakse ju ikka kui armunuid - öeldakse, et "kudrutasid armsalt nagu turteltuvid"

Kuna uuendasime seda Lucky Laika sarja, siis nüüd joonistan G & A sarja piltidele ümber ka vanaaegse fotoraami ja lisan mõne paberikortsu või teralise faktuuri.

Mind inspireerinud pildid.

Lisa kommentaar

Saare rebane

29.02.2016

Veebruar on meie sõprade ja sugulaste sünnipäevade osas rikas kuu. Nii et just saabusime Lõuna-Eestist tähistamast ja nüüd saan ka uue vanasõnapildi avaldada. Pilt on pühendatud tädi Riinale, keda iseloomustab mu meelest hästi vanasõna - Huumorimeel tasakaalustab meie samme kõndides köiel läbi elu (A sense of humor is the pole to balance our steps on the tightrope of life). Pildi peategelaseks valisime eriti kauni hallitähnilise kasukaga rebase, kes on pärit California Kanalisaartelt. 

Selles pildis on palju Tarieli ideid, näiteks see, et köiel kõndija võiks olla rebane, et ta võiks kõndida otse, vaataja suunas, ning et tal võiksid olla kätised. Need mõtted haakusid minu peas üsna ruttu ja niiviisi, meie koostöös, see pilt sündiski. Pildi teeb eriliseks veel see, et tegelane on nähtaval pealaest jalatallani (vanasõna piltide puhul ebatavaline). Ning teistmoodi on ka alt üles suunaga valgus. See tekkis joonistamise käigus, kuna tahtsin luua kõrgel õhus kõndimise tunnet. Toonile lisandus toon ja nii tekkisiki päikeseloojang, mis kumab ka rebase riietel.

Mõned inspiratsiooni pildid.

Lisa kommentaar

Pääsukesed

23.02.2016

Mõte, joonistada pilt pääsukestest, tekkis mul eelmise aasta lõpus. Plaanisin nii, et see valmiks vabariigi aastapäevaks. Just selle aja paiku pöörduti minu poole Tähekesest, et kas ma ei tahaks joonistada pilti veebruari numbri kaanele. Mina muidugi tahtsin :D ja nii ma selle pääsukeste teema neile ka välja käisin. Idee sobis ja ma asusin joonistama. Otsisin vanasõna vabaduse, riigi vms teemal ja leidsingi ühe väga armsa sõnumi - Oma maa on armas igaühele. 

Pühendasin pildi oma emale, keda tema ema nooruses hellitavalt "Pääsukeseks" või "Pääsuks" kutsus. Lisaks sellele on mu emal veebruaris sünnipäev - nii et selline mitmetähenduslik pilt.

Veebruarikuu Tähekese kaante vahelt leiab palju ilusaid pilte ja meie armsa vabariigi sünnipäevale pühendatud luulet. Ulla Saar joonistas samuti pääsulinde, ...

... Katrin Ehrlich illustreeris Heljo Männi luuletust rosinakuklist, ...

... Kertu Sillaste pilt õpetab õigesti käsi pesema ...

... ja muheda koomiksi lisasid muidugi Joonas ja Elina Sildre : )

Ilusat homset pidupäeva meile kõigile! 

Lisa kommentaar

Kadi Kurema lahedad pildikangelased

20.02.2016

5. jaanuaril avati Eesti Lastekirjanduse Keskuses Kadi Kurema ja Külli Grünbach-Seina näitus "Jaburad, vigurid ja etturid". Kadi joonistas pildid ja Külli köitis neist põnevad raamatud, ainueksemplarid. Käisin näituse avamisel ja imetlesin kunstnike terviklikku tööd, kuid siis polnud mul fotokat kaasas. Nii et tuli uuesti minna, seekord juba koos fotokaga. 

Juba 2011, kui osalesin esmakordselt Lastekirjanduse Keskuses illustraatorite näitusel, avaldas mulle väga muljet Kadi oskus mängida paspartuuga. Ta lõikab sellesse julgelt erineva suurusega auke ning paigutab sinna graafikat või joonistab midagi ning lisaks sellele maalib paspartuu peale. Tema tegelased on enamasti väiksed, rõõmsameelsed ja joonistatud peene tundlikkusega. Aga mis ma ikka seletan, vaadake ise!

Minu suured lemmikud on Kadi muinasjutupildid. Okasroosikese printsi hobune : )

Lumivalgekesele armsate pöialpoiste isiklikud asjad - kõiki asju on 7, kuid sokke 13 ; )

 

Tuhkatriinu oma tõllas ja kinga jalga proovimas.

Väga lõbusad olid ka Mutionu peo tegelased ...

... ja Alice jabur teelaudkond.

Ning muidugi nende piltide ümber Külli Grünbach-Seina poolt loodud raamatud.

Näitus on veel avatud 27. veebruarini - nii et veel jõuate minna imetlema! : )

Lisa kommentaar

Hülged

09.02.2016

Lumi (pilt valmis siis, kui lumevaip veel maas oli) ning hubane-tubane olemine inspireeris mind joonistama lund ja jääd. Hülgeid tahtsime juba mõnda aega mõnele pildile saada.

Leidsin laheda saksa vanasõna - Kingitused hoiavad sõpruse soojana. See ei ole meil tuntud vanasõna, kuid on minu meelest väga armas ja õige. Pealegi on nii tore oma kallitele kingitusi teha ja seda mitte ainult Valentinipäeval!

Hoidke oma armsaid!

Lisa kommentaar

Algab punase tuliahvi aasta

08.02.2016

Vahepeal joonistasin mitu vanasõna sarja pilti, kuid tänase puhul, avaldan pildi, mille just selleks puhuks joonistasin. Hiina kalendri järgi on viimasel ajal olnud mitu lahedat värvi- ja loomakombinatsiooni, alles oli sinise puuhobuse aasta ja nüüd siis punase tuliahvi aasta. Need jäid silma, sest et Tarieli on sündinud hobuse ja mina ise ahvi aastal.

Vanasõna kõikide ahvide auks  - Alati on keegi võitja, isegi ahvide iludusvõistlusel. Kuigi ingliskeelne kõlab paremini - There is always a winner even in monkey`s beauty contest.

Tööaeg - rekordiliselt pikk - 36 tundi ; ) 

Siin ka mõned klõpsud pildi arengust.

Pildi taustaks tahtsin kindlasti oranži, sest sellist tooni taustaga pilte on vanasõnade sarjas vähe.

Kaua aega kulus näo eripärade tabamisele ...

... ja lillekimpudele. Alustasin hortensiate ja kobarroosidega (roosidega kihti siin näha pole) ...

... ning lõpetasin flokside ja kipslilledega. Ka kleitide värv ja tekstuur nõudsid aega. Lõpuks otsustasin punaste ja roosade toonide kasuks, sest ahvid seisavad nii lähestikku, et nad moodustavad peaaegu ühe terviku.

Head uut aastat juba teist korda!

Lisa kommentaar

Rocky

06.02.2016

Kui Tarieli tutvustas mulle oma lapsepõlve filmisaagasid "Star wars" ja "Terminaator", siis minul oli au temale "Rockyt" tutvustada. Kui oled nö koos mingi filmiga üles kasvanud, siis kõnetab see sind hoopis sügavamalt, kui seda täiskasvanuna esmakordselt vaadates. Kuid igal juhul on lahe neid klassikaks saanud filmilugusid ikka ja jälle vaadata. Telekas näidati I - IV Rocky filmi ja nii tekkis soov kogu lugu uuesti vaadata. Neli filmi olid tuttavad, kuid "Rocky V" (1990) ja "Rocky Balboa" (2006) olid ka mulle uued. Ning leidsime oma üllatuseks, et kohe-kohe on kinodesse jõudmas ka arvatavasti viimane selle saaga film "Creed" (2015). Nii et muidugi ostsime piletid : )

Mulle meeldib Stallone loodud kangelase soojus, siirus ja sirgjoonelisus. Väga-väga ilus on Rocky ja Adriani täielik pühendumine ja austus teineteise vastu. Nad on armastajad, sõbrad ja partnerid ning kui Adriani enam pole, siis loeb Rocky talle ta haual lehte ...

Mõnus on ka filmide sarnane lihtne, kuid toimiv ülesehitus - intriig, treeneri otsingud, võitluseks valmistumine ja kulminatisioon - võitlus. Kujundlikult toimib see nii ju meie kõigi elus ; ) 

Eriti head mõtteterad on pärit filmidest "Rocky Balboa" ja "Creed":

- Mitte keegi ja mitte miski ei löö sind nii tugevalt kui elu ning kõige tähtsam on see, kui palju lööke sa suudad vastu võtta ja ikka edasi liikuda.

- Ja see mõte ka, et kõige raskem vastane elus, oled sa endale ise. 

Ema kudus mulle kogemata isegi Adriani-stiilis mütsi ja uued prilliraamid valisin ka - päriselt, kogemata just Adriani moodi. Hihiii!

Peale Rocky-saaga vaatamist, kuuluvad meie igapäeva-slängi järgmised fraasid:

- Yo Andrian, we did it!

- You`re a bum!

- Get up you son of a bitch because Mickey loves you!!! (hästi käreda ja kirgliku häälega).

Eh, igal juhul olime mõlemad pisarais kui "Creed" lõppes. Suur ekraan ja peaaegu tühi kinosaal (peale meie oli veel vaid üks inimene seansil) tegid oma töö. Ilus ja pidulik oli see Rocky loo kokkuvõte!

Lisa kommentaar

Kass rannal

17.01.2016

Täiendasin ühe pildi võrra meie sarja Gustav ja Auleid. See vanaaegse foto stiilis sari on pühendatud minu vanavanaisa, Gustavi ja Tarieli vanaisa, Auleidi, mälestusele. 

Otsisin tegelast, keda madrusekostüümis kujutada. Siiami kass tundus igati hästi sobivat. Taustal kasutasin üht Indias, Goa rannas tehtud pilti ...

P.S. See pilt sobib hästi kokku allpool oleva postitusega Miiamilla ehitamise ajast - siis võisid seal sellistes rõivastes lapsed mängida küll  : )

Lisa kommentaar

"Vanasõnade" näitus Miiamillas

13.01.2016

Eelmise aasta lõpus alustasime taas näitusteseeriat Vanasõna sarja uuemate piltidega. Vahepeal oli meil näituse tegemises paus, sest väsisime selles ära ja pildid väsisid ka ; ) Joonistasin vahepeal nii mitmeid uusi pilte, et märkamatult sai näituste jagu täis. Enne kui jõudsime näitusepaiku otsima hakata, kutsuti meid kõigepealt Linnateatrisse ja siis kohe ka Miiamillasse. Sealsed töötajad olid meie toodetest nii vaimustatud (meie asjad on seal müügil), et nad kutsusid meid sinna näitust korraldama. Näitus on üleval maikuu lõpuni.

Miiamilla maja meeldis mulle esimesest hetkest peale. Õppisin siis EKA`s ja sattusin vahel Kadrioru parki jalutama. Mind lummas see metsik pargiosa, mille keskel seisis ülilaheda arhitektuuriga maja. Kõik oli troostitu, kuid ometi õhkus sellest paigast suursugusust. Siis ma selle kohta täpsemalt ei uurinud, kuid nüüd küll.

Ajalooliselt on tegemist väga põneva hoonega. Noor Eesti Vabariik võttis ette Kadrioru pargi uuendamise. 1937 a. valmis president Pätsi venna Peeter Pätsi kureerimisel, Alar Kotli ja Villem Seidra projekti järgi Lastepargi spordikompleks. Park sai väga populaareks, seda nimeti imedemaaks ja lasteparadiisiks. Lisaks mänguväljakutele, basseinile suvel ja uisuväljakule talvel, said lapsed harrastada põnevaid tegevusi peahoones, kus oli olemas isegi kino, puhvetist rääkimata.

Nõukogude ajal kompleksi esialgne tähendus kadus, kuid basseine kasutasid spordikoolid endiselt. Aja jooksul basseinid ja tribüünidd amortiseerusid ja lammutati. Õnneks võeti peahoone 2003. a. muinsuskaitse alla. Maja renoveeriti ja 2009 aastal avati selles lastemuuseum Miiamilla.

Väga lahe, et lastele loodi nii ilus paik ning et see on ka ajast aega laste käsutuses olnud!

Meie pildid klappisid sellesse ilusasse värvilisse keskkonda nagu valatult.

Miiamilla kohvik on nii armas. Leti külge on kinnitatud hiiglaslikud liblikad : )

Ka meie asjad on kenasti välja pandud.

Näitus sai üles - mul on nii hea meel!

Selline lumine on Miiamilla praegu, aga sees on ikka soe, rõõmus ja värviline. Nii et, kui Kadriorus jalutate, siis astuge sisse ja piiluge meie näitust ka! : ) 

Lisa kommentaar

Leevikesed ja joonistustunnid

09.01.2016

Jõuluhooaja alguses lendasid 2015. aasta viimase pildina minu käte alt välja leevikesed. Tavaliselt ma seda ära ei märgi, kuid kuna vanasõna oli mulle tundmatu, siis olgu öeldud, et see on Jaapani vanasõna - "Põõsas ei kasvata talvel marju". Tarieli leidis selle ja pilt lumistel kibuvitsaokstel istuvatest punapugulistest leevikestest, tuli kohe mu silme ette. Ning see mõte annab hästi edasi talvist kaamost.

Teen siinkohal ka traditsioonilise kokkuvõtte oma 2015 a. töödest. Kuna märgin üles kõik oma joonistustunnid, siis on hea näha, kuidas see aastati varieerub. Näiteks 2013. aasta (mu esimene vabakutselise illustraatori aasta) oli väga viljakas - joonistustunde tuli kokku umbes 870. Seega olin päris üllatunud, kui leidsin, et 2015. aastal joonistasin ma kokku vaid umbes 490 tundi.

Samas 2013. võtsin vastu pea kõik tööpakkumised, siis nüüd, mil olen juba pooleteist aastat pühendunud täielikult Lucky Laika piltidele, joonistan ma ajaliselt vähem. Nimelt kulub palju aega ka uute toodete väljaarendamisele, turustamisele jms. Aga see on vaid tore, sest meie väikefirma liigub tasapisi, kuid järjekindlalt edasi!

Niisiis minu 2015. aastal tehtud tööd:

1 näitus - Lucky Laika "Vanasõnad" Tallinna Linnateatris

1 mängu illustratsioonid - Lucky Laika ja Meelis Looveere koostöös valminud mäng "Kelleks tahad saada?"

2 pilti kahele armsale tüdrukule sünnipäevakingiks : )

35 pilti Lucky Laika erinevatele sarjadele

Nagu ikka võtan sihiks joonistada uuel aastal palju-palju rohkem. Kujutluses on ju nii hulgaliselt pilte, mis lausa nõuavad paberile jõudmist. Üks pilt onmul sellel aastal juba valmis (teist joonistan praegu), kuid selle avaldamiseni läheb veel aega.

Lisa kommentaar

Meie kuldne aastavahetus

05.01.2016

Ah, juba mitu päeva elan nagu klaaskuuli sees - langeb udusulelist lund ja kõik on nii muinasjutuline. Terve detsembrikuu oli nagunii muinasjutu sarnane : ) Ja on nii hea, et see jutt ka jaanuaris jätkub. 2015 aasta oli meil loominguline ja viljakas ning loodetavasti tuleb ka uus aasta just selline. Igal juhul ühest aastast üleminek teise oli meil Tarieliga väga mõnus ja sujuv. Ei tekkinud sellist vaakumi tunnet, et on tühi ja kõle jaanuari algus. Puhkasime jõulude ja aastavahetuse ajal ning rahulik töötegemise tunne tuli juba 2. jaanuaril. Seega joonistan juba esimest selle aasta pilti, kuid sellest juba edaspidi.

Meie aastavahetus möödus Haapsalus armsate sõprade keskel. Ühtlasi tähistasime ka Liisu sünnipäeva.

Liisu korraldas mängu. Igaüks pidi (anonüümselt) kirjutama paberile oma soovi uude aastasse ja selle kinnisesse nõusse pistma ...

... Mõni aeg hiljem ütles Liisu, et nüüd tõmbab igaüks endale soovi. Kuna meie Tarieliga kirjutasime ühiselt, siis võtsime tagasi ka ühe sedeli. Ja saime endale eriti laheda soovi - "Seiklusi", selle alla oli joonistatud süda. No mis võib olla veel toredam - uus aasta tuleb täis armastust ja seiklusi! 

Eero intervjueerib inimesi soovide teemal.

Peale seda jätkus vabakava ; )

Head, õnnelikku ja rõõmurohket uut - 2016 - aastat teile kõigile, kallid sõbrad!!!

Lisa kommentaar

Meie kalendrid nüüd ka Apollo raamatupoodides!

13.12.2015

Meil on selle üle nii hea meel!!! Solarise keskuse Apollo müüb ka meie märkmikke ja mõningaid printe.

Hooandjas saime nende tootmise raha kenasti kokku ja mõlema trükise puhul jäime lõpptulemusega ka väga rahule. Nüüd on peaaegu kõik kingipakid meie armsatele 102le hooandjatele teele pandud ja oleme saanud juba nii toredat tagasisidet. Paljud inimesed kirjutasid meile ja avaldasid siirast rõõmu ja toetust meie tegemistele. Aitäh kõigile - te olete parimad!!!

Hooandja pakke kokku seades oli eriti tore see, et me saime teada, millised märkmikud kõige populaarsemaks saavad. Nendeks kujunesid ja teevad teistele siiani pika puuga ära - lendur-koera ja jänesega märkmik ; )

Aga hoidsime eriti pöialt ka oma must-valgetele ja ka nendel on kenasti läinud. Kuid siingi edestab lenduridite märkmik piima märkmikku. Nii et inimestele meeldivad kõrgelennulised elualad!

Mopsi ja leemuri märkmikesse on hea oma armsaid mõtteid kirja panna.

Ja siis muidugi meie kahe aasta kalender. Ammune soov sai nüüd teoks. Tarieli idee oli teha sellest kahe aasta kalender. Kuna pilte oli piisavalt ja jäi ülegi, siis on teie ees 2016 ja 2017 aasta kalender - 24 kuu ja 24 pildiga.

Ülilahe oli oma isiklikku kalendrisse pilte valida. Tegin seda põhiliselt lähtuvalt kalendrikuu ilmaoludest, ikka nii et tavekuud rahulikumates toonides ja suvekuud eredavärvilisemad.

Kalendritega on mul alati eriline suhe olnud - väiksena joonistasin emale kingiks igal aastal ühe kalendri, tegelased olid läbi kalendri ühed, erinevatel aastatel ning erinevad. Näiteks muumitrollid või Pipi Pikksukk. Ema on mul perearst ja tal oli siis hea see kalender seinale riputada, et oma patsiente rõõmustada. Nüüd on tal jälle üle pika aja minu joonistatud kalender juba varsti-varsti seinal.

Armsad sõbrad, soovin teile ilusaid ja häid 2016 ja 2017 aastat ja palju lahedaid mõtteid ja ideid, mida märkmikesse kirja panna!

Lisa kommentaar

H. C. Anderseni eri

05.12.2015

Detsemberis on mu sünnipäev ja sellepärast on mul kogu selle kuu jooksul eriline, pidulik tunne. Just seetõttu avaldan ka Must-valgete muinasjuttude sarja uued pildid nüüd, talve hakul. Sel korral illustreerisin H. C. Anderseni jutte. Püüdsin neisse seda jahedat ilu ja nukrust, mida imbub Anderseni kirjaridadest nagu päiksevalgust läbi vaese naise akna taga kasvava hernetaime. See, lapsepõlves vanaema poolt etteloetud lugu, meenub mulle alati kui mõtlen Andersenile. „Herneõis“ pole tema tuntuim jutt, kuid minu jaoks on selles justkui midagi tema kõigist lugudest. Anderseni lood pole tüüpilised, õnneliku lõpuga muinasjutud. Pigem jutud elust ja selles peituvatest raskustest. Kuid peaaegu kõigis neis peitub lootus ning see ju ongi see, mis meid elus edasi viib!

Lumekuninganna

Muinasjutt räägib sõprusest, mis võidab kõik raskused. Enamasti on tuntud lugu vennast ja õest, kuid originaalis kirjutas Andersen naabrilastest, Kaist ja Gerdast, kes mängivad nende akende all kasvavate rooside keskel.

Kunagi ammu valmistasid kurjad vaimud võlupeegli, mis pidi moonutama kaunist ja näitama vaid halba. Vaimud tahtsid viia peegli taevasse, et naeruvääristada jumalat ja ingleid, kuid teel peegel purunes ja selle killud kukkusid maa peale. Tillukesed killud läksid inimestele silma ja südamesse, külmutades südame ja muutes silmad kurjaks võlupeegliks, mis näevad vaid kurjust ja inetust.

Üks kild läheb ka Kai silma ning ta muutub kõigi suhtes kurjaks ja lõhub roosiaia. Ainsaks iluks maailmas peab ta nüüd lumehelbeid. Kord kui Kai kelgutab, ilmub lumekuninganna ja suudleb Kaid. See suudlus külmutab poisi ja paneb ta unustama Gerda ja oma pere. Lumekuninganna viib Kai endaga kaasa. Gerda asub sõpra otsima ja teel peab ta ületama palju raskusi. Kai on külmununa lumekuninganna lossis. Gerda langeb nuttes sõbra kaela, tema kuumad pisarad sulatavad poisi südame. Kai „ärkab ellu“ puhkeb rõõmust nutma ja pisarad pühivad võlupeegli killud ta silmist. Õnnelikena lähevad nad koju tagasi, kus kõik on samamoodi - muutunud on vaid nemad ise.

Väike merineitsi

Lugu armastusest, mis ei kohku tagasi ühegi katsumuse ees. Merineitsi armub printsi, keda ta kord merepinnale ujudes näeb. Nüüd on väikse, kuid vapra merineitsi püüd saada surematu hingega inimeseks ja nii oma armastatu süda võita. Soov on nii palav, et ta on nõus selle eest ära andma isegi oma kõige kaunima ande – hääle. Kuid just selle kaotuse tõttu ei õnnestu tal printsi südant võita. Merineitsi õed tahavad teda merre tagasi tuua, kuid selleks peaks merineitsi oma armastatu tapma. Seda väike merineitsi aga ei suuda. Kuid inglid näevad väikse merineitsi headust ja selle asemel, et muuta ta merevahuks, nagu on kõikide merineitsite saatus, annavad nad talle surematu hinge ja tõstavad ta üles taevasse.

Pöial-Liisi

Muinaslugu jutustab tillukesest tütarlapsest, kes sünnib lilleõiest ja kelle ühel ööl röövib kärnkonn oma pojale pruudiks. Pöial-Liisil õnnestub aga teiste heade loomade abil põgeneda ja nii algavadki miniatuurse tütarlapse seiklused, mis leiavad õnneliku lõpu tänu neiu hoolivale südamele. Ta ravib terveks vigastatud pääsukese, kes tänutäheks viib Pöial-Liisi lilleõisi täis aasale, kus neiu kohtab enda kasvu lillehaldjast printsi, kes kingib talle tiivad ja kellega ta abiellub.

Anderseni algses loos on linnul - pääsukese asemel on selleks ida-sinilind (Sialia sialis) - veelgi tähtsam roll. Ta nimelt jälgib Pöial-Liisi lugu algusest peale ja on neiusse armunud. Linnu süda murdub, kui Pöial-Liisi printsiga abiellub. Ida-sinilind lendab tagasi kodukohta ja jutustab loo mehele, kes selle üles kirjutab. Arvatavasti on mees H. C. Andersen ise.

Muinasjutulist detsembrikuud teile, armsad sõbrad - olgu igas teie päevas mõni väike ime!

Kommentaarid (2)

Kookon ja Kodusalong ...

21.11.2015

... on ühed stiilsemad poed, kuhu meie asjad vahepeal müügile on jõudnud. Pärnu vanalinnas asuv Kookon ühendab endas kohvikut ja disainipoodi. Juhataja Anniki on loonud väga kauni interjööri ja hubase õhustiku. Nii et seal on väga mõnus kohvi ja kooki nautida ning endale mõni armas kink kaasa osta. Seal olles tekkis mul veidi ajas tagasi minemise tunne, mingi esimese Eesti vabariigi-aegne elegants hõljus õhus.

Poe väljapanek on muhe.

Ja väljas on ehtne jäätisekohviku atmosfäär - kes ei teaks ja armastaks neid valgeid pitsilisi toole?! Juba nende lähedusse sattudes tekib suur jäätisevajadus (jäätist seal tõepoolest müüdigi).

Haiku ja tundmatu valge kutsikas sobisid sinna ka igati hästi, nagu kaks Lumivalgekest ; )

Sügisel lisandus meie edasimüüjate hulka Tartu Kaubamajas asuv Kodusalong. See on nii armas hele ja helge pood, et pani meid kohe õnnelikult naeratama. Sealt leidsime ühele pisikesele sünnipäevalapsele kingiks armsa karukese.

Lisaks oli seal veel terve rida karusid. Ah, me muudkui imetlesime neid ja olime Tarieliga nagu väiksed lapsed. Kaisukarudel on ikka mingi tugev mõju inimsüdamele.

Iga karukesega oli kaasas temaga sobivat tooni ümbrik, ilmselt mingit salasõnumit varjav.

Kodusalongis võib leida ka kõikvõimalikke klaasist ja keraamikast hoiunõusid, märkmikke, küünlaid ja muid sisustuskaupu.

Ja nüüd muidugi ka meie asju! 

Nii et toredat avastamisrõõmu nendes ilusates poodides. 

Lisa kommentaar

Filmid, mis puudutasid mind

14.11.2015

Me Tarieliga vaatame filme süstemaatiliselt, meil mõlemal on oma filminimekiri ja nii vaatame vaheldumisi "minu" ja "tema" filme. Tegime sellise korralduse, sest me mõlemad armastame häid filme ja tahame neid vaadata võimalikult palju. Nii miksimegi erinevaid stiile ja filmitegijaid. Päris meie Tallinna-aja algusesse sattusid kaks ülihead filmi (minu mõttes moodustasid nad paari). Need on jäänud siiani me ühisteks lemmikuteks ja kui keegi küsib mõnd hea film, siis tulevad esmalt meelde just need kaks.

Hachi: A Dog`s Tale (2009) on nii kurb film, et me pole seda siiani suutnud uuesti vaadata. Eriti raske on seda vaadata inimsel, kellel on koer. Meie sõna otseses mõttes nutsime teineteise ja Haiku kaelas. Filmi alguses tegime Tarieliga nalja, et "nu ilmselt on mingi pisarakiskuja", sest kui filmis on koos ülinummi akita ja Richard Gere, siis ei saa see muud olla. Kuid film rabas meid hoopis teisiti ...

 

Teine film oli Into the Wild (2007). Tõestisündinud lool põhinev film räägib rikkast perest pärit noormehest, kes läheb rändama, jättes kõik materiaalsed hüved selja taha ... Filmimuusika ja pildikeel on väga kaunid. 

Vahepeal veel mitmeid, mitmeid häid filme, kuid selle aasta oktoobris üllatasid mind taas filmid, mis tulid meie juurde taas paari kaupa ja jäid seetõttu eriti eredalt meelde.

Sel õhtul vaatasime "Vabariigi kodanikke", kus räägiti lapsendamisest ja kohe peale seda võtsime kogemata vaadata Gone baby gone (2007), kus räägitakse ka just lapsendamise teemast, kui palju sõltub lapse saatus teda ümbritsevate täiskasvanute suvast ja eetikanormidest.

Precious (2009) on karm, kuid samas lootusrikas film perevägivallas kasvavast tüdrukust, kes kõigele vaatamata suudab unistada.

Veel samal nädalal kõlasid kogemata kokku kaks filmi, mõlema teemaks aeg ja elu. Ning kuidas see kujuneb vastavalt meie valikutele ja otsustele. Vabastava mõttena jäi meelde see, et kõik meie valikud on õiged, pole vaja midagi kahetseda.

The Butterfly Effect (2004) 

Mr. Nobody (2009)

Ja viimane paar on pärit novembrist. Need filmid polnud omavahel üldse sarnased, kuid mingil moel nad jällegi klappisid.

The Road (2009) - toob vaatajani monokroomse koloriidiga postapokalüptilise maailma, kus rändavad isa ja väike poeg, kelle süda on õigel kohal isegi sellises olelusvõitluses.

One Flew Over The Cuckoo`s Nest (1975) Miloš Forman valib oma näitlejaid ülihoolikalt ja just seetõttu on film suurepärane! Jack Nicholson särab, kuid laseb särada ka end ümbritsevatel karakteritel. Film tõstatab inimese ja süsteemi - vabaduse ja vangistuse terava küsimuse. Filmivõtted toimuvad tõelises psühhiaatriahaiglas ja sealsed patsiendid osalevad samuti abitöölistena (selline oli haigla direktori soov). 

Et kõik oleks tasakaalus, siis lisan ka ühe üksiku filmi Flashbacks of a Fool (2008) mis jäi mu südamesse noore Bryan Ferry loo tõttu, millel oli seal eriline roll. Lugu on tegelikult palju pikem, kuid see osa on mu lemmik.

"If There Is Someting" on Ferry poolt kirjutatud justkui kolmest erinevast meloodiast koosnev pala. Esimene annab edasi noore inimese mõtteid armastusest, teine osa täiskasvanu ja viimane osa vana inimese mõtted oma möödunud armastusest. Ja just see viimane osa on nii kaunis!

Filmid on imelised, sest keskmiselt 1,5 h jooksul saad sa rännata teise maailma - olla seal, tunnetada seda ja tulla tagasi palju rikkamana. Soovitan vaadata kõiki neid filme kas paarikaupa või eraldi : ) Loodan, et ma ei rääkinud neist liiga palju, sest mulle endale ei meeldi kui jutustatakse lõpplahendus ära ; )

Lisa kommentaar

Vanasõnade näitus Linnateatris

03.11.2015

Ah, eile oli imeline päev!!! Me panime Tarieliga "Vanasõnade" näituse üles Linnateatrisse! Selles teatris olen ma naernud, värisenud ja tunnetanud seda, mis toimub laval väga-väga tõelisena. Selliseid hetki on olnud ka teistes teatrites, kuid Linnateatris olen ma kogenud seda "teatri imet" mõnikord terve etenduse vältel. Kui õppisin EKA-s stsenograafiat, siis oli kõige suuremaks plussiks meie erialal see, et saime prii sissepääsu kõigisse Tallinna teatritesse. Muidugi kasutasime seda võimalust ja minu vaieldamatu lemmik oli Linnateater.

Ja nüüd niiviisi suure ringiga ja üldse mitte teatrikunstniku, vaid illustraatorina, jõudsin ma siia tagasi. Mingi ring nagu oleks täis saanud ja sellised hetked teevadki elu nii eriliseks. Tänu heale õpetajale ja Linnateatri kunstnikule, Kustav-Agu Püümanile, kes mind minu lemmikteatrisse oma pilte näitama kutsus!

 

Linnateatri näitus avab meie uue näituste seeria. Vahepeal tegime näitustesse pausi, sest me ei tahtnud enam vanade piltidega tuuritada. Nüüd olemegi väljas peaaegu kõigi uute piltidega.

Näitus on Kaminasaalis üleval 30nda novembrini sel aastal ja seda saab näha Põrgulava etenduste publik.

Traditsiooniks on saanud ka külalisteraamatu lauale jätmine : )

Niisiis - häid näituseelamusi!

Kommentaarid (1)
1 2 3 4 5 Järgmine » Leitud: 187 tulemit | Kuvab 1-30 tulemit