Maalid

Näitus "Meie lugu ehk Kas sa Põltsamaa marmelaadi mäletad?" (2010)

Näituse idee kujuneb välja meie juttudest. Me abikaasa Tarieliga räägime tihti oma lapsepõlvest ja elust enne teineteisega kohtumist. See on põnev ja naljakas ning nende lugude kaudu saame päev-päevalt veelgi lähedasemaks. Vahel on tunne, et meie lood põimuvad või et polegi minu ja tema lugusid, vaid on meie lood. Oleme tundnud mingil eluetapil samu tundeid, mõelnud samu mõtteid ja teinud sarnaseid asju.

Nõukogudeaegne lapsepõlv on meile mõlemale väga armas. Võibolla sellepärast, et kõigile lastele tundub just nende lapsepõlve aeg kõige parem. Me meenutame heldimusega erinevaid asju, mida võis kogeda ainult sel ajal: pakendamata leib ja sai, mille katsumiseks või korvi tõstmiseks olid kitsad paberiribad, hõbepaberist korgiga piimapudelid, eredavärvilised vesipildid, mida oli väga raske ühes tükis kleepida ja ajakiri „Täheke“, mille lõika-kleebi osaga me mõlemad hädas olime, sest paberist asjad ei tulnud meil kummalgi eriti korrektselt välja.

Elu koosneb juhustest ja üks asi viib teiseni. Peale lugude rääkimise meeldib meile fantaseerida teemal „mis siis, kui ...“. Mis oleks juhtunud siis, kui ma poleks seda teinud, sinna läinud jne. Oleme jõudnud äratundmisele, et maailm tõesti muutub liblika tiiva liigutusest, saati siis veel inimeste elud. Kui ma poleks folgile läinud, siis me poleks tõenäoliselt kohtunud. Kui Tarieli poleks soovitanud Kristil Academia Non Gratasse minna, siis ma poleks kunagi Kristiga tutvunud. Kui ma poleks Kristiga tutvunud, siis poleks ta veennud mind folgile tulema.

Mõtteid piltide kohta on juba enne joonistama asumist väga palju ja valikuid teha on raske. Püüan igast aastast valida pildiks parima ja eredaima loo. Maalimine ja tekstide kirjutamine on nagu eneseanalüüs. Esemed, lõhnad ja tunded meenuvad detailselt. Vahel on emotsioon nii võimas, et toob pisara silma.

Tarieli pilte joonistada on veidi keerulisem, sest tean küll situatsiooni ja tegelasi, aga visuaalne ruum nende ümber tuleb suures osas ise luua. Ja siis ma teengi nii, nagu mina seda ruumi oma vaimusilmas ette kujutan. Vahel ta naerab ja ütleb, et tegelikult päris nii ei olnud. Aga siis jälle särab äratundmisrõõmust: „Jah, just selline seal oligi!“

Nii sündiski seeria „Meie lugu ...“, milles iga aasta kohta on üks pilt meie elust. Kahepeale kokku 57 aastat ja 57 pilti. Tekstid piltide juures on vastavalt minu ja Tarieli kirjutatud. Sulle, kallis vaataja, pakub see võimaluse heita pilk meie eludele ja võibolla kogeda ka äratundmisrõõmu.

1 2 Järgmine » Leitud: 20 tulemit | Kuvab 1-12 tulemit
1 2 Järgmine » Leitud: 20 tulemit | Kuvab 1-12 tulemit

Olivia Lipartia, info@offiart.com