Blogi

Eelmine » 1 2 3 4 5 6 7 8 Järgmine » Leitud: 213 tulemit | Kuvab 91-120 tulemit
Atom RSS

Postkaardid, postkaardid, postkaardid

01.11.2015

Me Tarieliga arutlesime, et küll oleme ikka õnnelikud inimesed - saame tegeleda sellega, mis meile kõige rohkem meeldib. Saame koos välja mõelda ja luua pilte, tooteid ja sarju. 

Kuid kõige enam satume elevusse, kui trükikojast saabuvad uued postkaardid : ) See on ülilahe tunne, kui avad karbi ja leiad sealt kenasti pakitud virnad uute postkaartidega. Meil on praegu kokku 41 erinevat kaarti, kuid tahame, et neid oleks palju rohkem. 

Väiksena oli üks mu lemmikmänge Postkontor. Vanaemal oli suur kirjutuslaud, mille üks sahtel oli tihedalt täis postkaarte. Ja selle sahtli juures ma siis toimetasin. Veetsin seal postkaarte imetledes, sorteerides ja vanaemale "müües", tunde. Ka Tarielile on postkaardid alati südamelähedased olnud ja koos hakkasime neid ka koguma. Kui lõime oma firma, siis oli juba vaikimisi selge, et me hakkame kindlasti ka postkaarte tootma. 

Suve hakul proovisin black-board stiilis joonistamist. See oli vahelduseks nii teistmoodi ja lahe, et mõtlesime ka postkaartidega katsetada. Suvel külastavad Eestit turistide hordid ja meie ingliskeelsete postkaartide müük kasvab siis alati hüppeliselt. Seega tekkiski idee pakkuda välja ka sellised "turistikad". Kuid teha need ilusad ja stiilsed, milliseid me isegi välismaal olles hea meelga ostaksime. Nii need esimesed kaks postkaarti Tallinna ja Eesti kohta.

Need läksid nii hästi, et müüsime paari kuuga läbi kogu tiraaži. See julgustas jätkama - Lucky Laika uus sari sai nimeks "Kõik on must-valge".

 

Esialgu on meil selle sarja toodetena olemas vaid postkaardid, kuid kohe-kohe peaks valmis saama ka märkmikud "Joo piima" ja "Lendurid ei nuta" : ) Need kaks on minu isiklikud lemmikud, sest mõlemad laused tekkisid meie vestlustest Tarieliga. Tihti me põrgatame sõnu teineteise vahel nagu ping-pongi palle. Sellised sõnamänge mängime lihtsalt enda lõbustamiseks. Ja mõned mõtted neist kõnetavad meid : )

Lisa kommentaar

Meie stalinistlik maja

22.10.2015

Kui kolm aastat tagasi Tallinnasse endale uut kodu otsisime, siis sõitsime läbi päris palju kortereid. Elasime ise veel Tartus ja seetõttu oli see päris kurnav tegevus ; ) Aga sellel pikal otsimisel oli ka hea külg - nimelt saime järjest rohkem aru, milline meie uus kodu võiks olla. Oma otsinguid alustasime Nõmmelt, kuid siis suundusime Põhja-Tallinnasse, seda mitmel põhjusel: korteri hind, mere lähedus ja mitme pargi olemasolu. Järjest rohkem armusime ka siinsetesse stalinistliku arhitektuuriga elamukvartalitesse. Ja siin me oma kodu leidsimegi! Kuigi meie maja siis veel teistsugune (loe: renoveerimata) välja nägi. Aga sellest juba allpool.

Uurisime oma uue kodukandi kohta ka raamatust "Stalinistlik maja" ja leidsime sealt palju põnevat. 

Näiteks, et meie Pelguranna elurajoon on kujundenud stalinistliku elamuehituse üheks sümboliks. Nimelt jõuti 50ndatel siin kaks kvartalit valmis ehitada. Praeguseks on enamus nendest kaunitest majadest ka renoveeritud. Nii et nende vahel jalutades on mul sageli tunne, et olen välismaal. Seda tunnet tekitab vist eriti rõdude rohkus ja see, kuidas paljud neist suviti õisi üle ajavad. Ah, nagu Itaalias : )

Ehitusplaanid olid tegelikult suurejoonelisemad nagu arhitekt Grigori Šumovski joonistusel (1949) näha - Pelguranna vaade linnulennult. Lõime allee kulgeb siin mereni. See oleks olnud võimas. Lahe igal juhul, et need majad ehitati. Meie linnaosas saab jälgida ka aja muutumist - kohas, kus stalinistlikud elamud lõppevad, algab nn hrušovkade rajoon. Ka avara Lõime allee lõpetab otsutavalt merevaate ette asetunud hrušovka.

Raamatus on ka kaart, millel märgitud Tallinna stalinistlikud majad ja miljööväärtuslikud hoonestusalad.

Niisiis - meie maja nägi sissekolimisel välja maaliline. Kuid selge oli see, et renoveerima tuleks hakata ruttu, sest lisaks kooruvale värvile olid fassaadi trepid ja mõned rõdud juba üsna lagunenud. Ja tore, et peagi hakatigi renoveerimisega pihta. 

Päris pikka aega nägi meie tellingutes maja välja nagu Christo ja Jean-Claude`i pakitud objekt. Magama minnes valitses toas täielik pimedus, kuna oli talv ning kilesid oli mitu kihti. Meenus hubane aeg vanaema juures maal, mil sügisöödel ahjusoojuses uinudes oli nii pime, et ei näinud näo ette tõstetud kättgi ...

Aga kui kile lõpuks langes, siis avanes selline kaunis vaade. Maja seinad olid nii siledad ja puhtad ning nüüd tõusis maja ehtiv dekoor eriti hästi esile.

Veel mõned enne ja pärast pildid.

Maja välistrepid olid kõige halvemas seisus - need valati täiesti uuesti.

Tänavapoolne fassaad oma eriti uhke ümara rõdu ja pööninguaknaga.

Hullusti lagunenud oli ka maja pandus.

Kuid see renoveeriti tõesti väga hästi. Ehitati uuesti üles ja anti vorm justkui glasuuriga antakse tordile viimane lihv ; )

Jah, maja on meil niiii ilus!

Kommentaarid (1)

Surikaat, tamariin, pesukaru ja nahkhiir

11.10.2015

Nii, ammu pole teile näidanud mida ma joonistan. Mitmed pildid on mul valminud ka nö sahtlisse, eks aeg näitab, millal nad sealt välja toon ; )

Lucky Laika Vanasõnade sari juhib siiani lipulaevana meie sarjade valikut, seega sinna joonistan pilte regulaarselt juurde. Sel aastal tegin nii, et iga kuu kohta üks vanasõna-pilt. Kuna valmistume juba jõuludeks, siis joonistan vahepeal ka teiste sarjade pilte ning 12 pildi asemel tuleb Vanasõna pilte sel aastal kokku 10. 

Juunis joonistasin surikaadi. Vanasõnaks - Lõpp hea, kõik hea. See vanasõna oli meil juba ammu ootel, kuid looma valikuga läks aega. Me Tarieliga armastame nii väga koeri, et pähe tulid pildid erinevatest rezissöör-koertest. Kuid otsustsime, et me jätame siiski koera-piltidele vahe sisse, sest neid on meil juba mitu. Seega valisime surikaadi.

Juulis kangastus mulle, et tuleb tingimata illustreerida vanasõna - If life gives you lemons make lemonade. Eesti keeles ei kõla see nii hästi, kuid on ikkagi lahe ja õige ütlus. Otsisime looma, kes sööks tsitruselisi ja leidsime, et enam on see levinud ahvide seas. Kuna tahtsin joonistada naissoost ahvi, siis valisin Kuldse Lõvi Tamariini, kellel on kaunis apelsinikarva lakk.

Augustis valmis pesukaru pilt. Tema on üks meie lemmikloomi koerte järel. Pole armsamat ja asjalikumat sehkendajat kui pesukaru! Väga tahaks, et selline loomake meil kodus Haikule seltsiks oleks, kuid me ainult mängime selle mõttega, sest selge on see, et kõik ripakil ja ka mitte ripakil olevad asjad see loomake laiali tassib : ) 

Nii et vanasõnaks - Mis ripakil, see ära.

Septembris joonistasin nahkhiire. Vanasõnaks - Kes tööd teeb, see mustaks saab.

Pildil on suurtiibur ehk Suur Kuldkrooniga Lendrebane. Nagu näib, meeldivad mulle kõik liigid, kelle nimes on sõna "kuld" : )

Aga suurtiiburit oli huvitav joonistada, sest pildi kangelane ripub pea alaspidi. Alguses mõtlesin, et joonistan ta õigetpidi valmis ja siis lihtsalt pööran ümber. Kuid proovisin siiski teisiti ja oligi lahedam, sest aju ja käe koostöö tõrkus vaid veidi, siis sain juba rahulikult töötada. Hea harjutus!

 

Järgmise vanasõna-pildi tegelased on mul juba valmis mõeldud, vanasõna veel otsin. Nii et varsti saan hakata seda joonistama!

Kommentaarid (8)

Ricarda

04.10.2015

17. septembril, aasta aega tagasi, sain ma tädiks : ) Dianal ja Veikol, minu õel ja ta mehel, sündis imearmas tütreke, kellele nad panid nimeks Ricarda.

See uus ja vahva tädi roll on mulle nii palju õnne ja rõõmu toonud. Olen alati väikeste laste seltsis kohmetu ja kartlik olnud. Kuid Ricarda aitas mu sellest tundest üle. Kahjuks pole ma teda piisavalt hoida saanud, sest me elama õega eri linnades. Kuid piisas ühest õhtust Ricaga ja ma olin võidetud! Kui ta oma uneraske pea esimest korda usaldavalt mu õlale toetas, siis ... jah, suur ja soe armastus täitis mu südame.

Kui pole Ricakest ammu näinud, siis leian end ikka ja jälle temale mõtlemas ning tahaks juba taas teda süles hoida ja kallistada!

Selle aasta septembris tähistasime Rica esimest sünnipäeva. Joonistasin talle temast ja muinasjutuhobust pildi (Rica sündis hobuse aastal). 

Sünnipäev toimus mängumaal ja suured külalised väsisid arusaadavalt enne kui väiksed. Aga kõige väsimatum oli sünnipäevalaps ise - Rica on väga rõõmsameelne, naerulohkudega (emalt päritud) laps. Ka oma sünnipäevapeol ta muudkui naeris ja naeratas ning vahepeal hüüdis hoogsalt kätega vehkides: "Koju-koju-koju!!!" Kuid see ei tähendanud seda nagu oleks ta kangesti koju minna tahtnud. Lihtsalt see on üks sõna, mida talle korrata meeldib : )

Siin ta parasjagu hüüabki (tänaseks on lisanudnud sõnad "emme" ja "kohuke")!

Ja mõlemad vanaemad meeldivad talle ka väga. Siin on Ricarda minu emaga, kes talle vahetpidamata erinevaid laule laulab.

Rica oma külalistega suhtlemas ...

... ja tädi käest põgenemas.

Ah, oli üks armas suhkrust ja jahust ja maasikavahust olemine.

Lisa kommentaar

Käsmus, Viru rabas ja Kopli liinidel

18.09.2015

Paljude tegevustega suveperiood on nüüd selja taga ja täna saan esmakordselt rahulikult blogi kirjutamiseks laua taha istuda. Tundsin sellest kirjutamisest juba väga puudust! Mitu postitust on juba peas valmis, esimene neist on pärit juulikuu lõpust. 

Nagu traditsiooniks kujunenud, tuleb millalgi suve jooksul meile külla onu Varpo, kellega koos kuskile nö ekskursioonile sõidame. Kuna pildirida tuleb pikk, siis ma püüan sõnadega kokkuhoidlik olla, kuigi tean juba ette, et see mul väga ei õnnestu ; ) 

Panin seekord kokku pika 3-päevase programmi, varasematel aastatel pole graafik nii tihe olnud. Aga kõik punktid said täidetud, ilm oli ilus ja matkakaaslased igati vastupidavad, rõõmsad ja rahul. Nii et küllap mulle jäi midagi külge Tartu Kunstikooli maalipraktikate ja õppekäikude korraldamisest.

Esimene päev oli kõige pikem. Sõitsime Lahemaa rahvuspargis asuvasse Viru rabasse. Mina olin seal väiksena koolipäevil käinud. Lõuna-Eesti lapsele jättis see raba ja eriti mõnus pleekinud puust laudtee kustumatu mälestuse. Just seetõttu valisingi üheks matka osaks raba. Siin ongi mu toredad matkakaaslased ...

... Matkailm oli igati sobiv - vahel päike, vahel pilved. Ja see lahe laudtee, mis viib kaugusse.

Õige pea jõudsime vaatetornini, kust igas suunas avanesid võluvad vaated.

Võtsime Haiku oma matkale kaasa, sest arvasime, et ta kindlasti rõõmustab võimaluse üle lõputult jalutada. Üldiselt ta muidugi rõõmustaski, kuid laudteel tabas teda mingi kõndimiskramp. Ta nimelt tardus aeg-ajalt seisma ja et teda edasi kõndima innustada, pidi Tarieli siis ikka hüüdma: "No mine, mine, mine!!!" Kuid õnneks oli see nii laudtee kitsamas osas, laial teel kõndisime kenasti kõrvuti.

Heh, küll seal rabas oli ikka mõnus olla! Päiksest soojaksköetud laudteed mööda oli nii hea astud, et ma olekski tahtnud jääda niiviisi kõndima. Vahepeal olid laiemad puust platvormid, kus tahvlid rabataimestiku ja muu kohta. Kuid neid paiku oli hea kasutada ka väikesteks puhkehetkedeks, näiteks nii ...

... või nii.

Ühe rabajärve ääres oli eriti suur platvorm, millel astmed viisid otse vette. Seal päevitas just ujumast tulnud seltskond. Kuigi me polnud päris kindlad, kas seal tohib ujuda või mitte, tekkis ka meil mõte ennast korraks vette kasta. Ja kui me mööda laudteed tagasi tulles samasse paika jõudsime ning ühtki vetteminekut keelavat silti ei leidnud, siis sukeldusimegi Tarieliga imelisse rabavette. Haiku ja Varpo jäid meid kaldale ootama. 

Nüüd, vananaistesuvisel septembrikuul, tean öelda, et see jäigi meil selle suve ainsaks supluseks. Aga seda erilisem ja kirkam see on! 

Värskes õhus ja eriti peale suplust, tekib alati hundiisu, nii me end siis sööma seadsimegi. Vaade järvele oli imeline. Tarieli ütles selle kohta: "Suht ideaalne!" : )

Kui olime söömise lõpetanud ja veidi leiba luusse lasknud, saabus järgmine seltskond ujuma tulijaid ja kuna nendel oli ka koer (küll väga rahuliku loomuga), siis liikusime meie edasi.

Ah, see rabas olemine puudutas minus midagi ja andis nii palju. Kindlasti, kindlasti tahan siia tagasi tulla - sügisel või talvel on siin kindlasti teistmoodi. Ja ühed sambla moodi vetikad jäid ka seal järvevees pildistamata. 

Edasi suundusime Käsmu rannakülla. Ka selle paiga poole on mind alati tõmmanud. Esmakordselt unistasin sellest kohast väiksena, kui vanaema luges mulle Dagmar Normeti raamatut "Une-Mati rannakülas". See muinasjutuline raamat tekitas tunde, et see paik peab ikka ise ka väga muinasjutuline olema. Kindlasti aitasid selle mulje tekkimisele kaasa Siima Škopi imeilusad pildid. Päriselt sattusin Käsmu samal kooliekskursioonil kui käisime Viru rabas ja edaspidi juba EKA-ajal. Iga kord on mind haaranud üks ja sama vaimustus. Käsmu on nii armas paik! Nii et tingimata tahtsin seekord sinna ka oma kallid viia.

Käisime meremuuseumis ...

... ja rannas ning nagu pildil näha, oli tunne ebamaine : )

Jalutasime õhtujahedusse mähkuva Käsmu külatänavatel ja kalmistul. Tarieli ja Varpo kiikusid ühel kummalisel kiigel ; ) ... 

... aga minul mõlkus ikka meeles soov näha seda suurt elevandikujulist kivi, millest Dagmar Normet oma Une-Matis räägib. Nii et vaestel meestel ei jäänudki muud üle, kui jälle jalad selga võtta ja asuda metsast kivi otsima, sest me täpselt ei teadnud kus see asub.

Ja siis me muudkui kõndisime ja kõndisime, hiljem selgus, et lähenesime kivile kuidagi ringiga. Aga see suur rändrahn, Matsi kivi, oli ka vaatamist väärt. Ta oli tõesti suur ja üleni peene samblaga kaetud, sain sealt mitmeid häid faktuure oma piltide jaoks. Ja see kivi meenutas tõesti maas puhkavat elevanti.

Mõned huvitavad faktid Käsmu kohta (Aarne Vaik):

- Kuulsust on Käsmu kogunud kaptenite külana (100 aastase merenduse ajaloo jooksul on Käsmust võrsunud 124 kaptenit). Tegelikult oli Käsmu pigem naisteküla, sest igal aastal oli merel u. 150 meest. Naiste ja tütarde auks pandi laevadele nende nimed (Elna, Liisa, Linda, Salme).

- Käsmu omapäraks olid valged kaptenimajad, valge värv oli kaptenite privileeg. Kuna palk maksti inglise rahas, siis olid kohalikus kaupluses käibel ka naelad, kohalikus keeles "pudelisildid".

- Suvituskohana avastas Käsmu kindral Dellingshausen 1840. Sellest ajast alates puhkasid siin kunstnikud, kirjanikud ja ülikoolide õppejõud (alguses baltisakslasedm, siis Peterburi ja Moskva intelligents).

Päike hakkas juba vaikselt looja minema kui me Tallinnasse tagasi jõudsime. Oli ilus päev!

Järgmine päev algas iidsete laevavrakkide külastusega Kadrioru lähedal Tivoli elamurajooni ehitusplatsil. Me polnud päris kindlad, kas need ikka on veel seal või juba konserveerimiseks ära viidud. Kuid meil vedas - üks vrakk oli seal veel alles! Selliste kaugete aegade puudutus mõjub mulle alati võimsalt - vrakid on pärit arvatavasti 14. - 17. sajandist ja sattusid sinna laevahuku tagajärjel.

Mõelda, et me seisime kunagises merepõhjas ja kui põnev on siia kerkivate majade elanikel, sest nende kodude all olid need iidsed laevad ...

 

Seejärel siirdusime raekoja platsile ja ronisime mööda 115 kõrget kivist tahutud astet raekoja torni. Nii lähedal Vanale Toomale ei olnud meist kolmest keegi varem olnud. Ja nüüd alles mõistsime kui jube tal seal torni tipus ikka olla võib ; ) Mina ei julgenud seal kitsal torniplatvormil eriti üldse liikuda ja lihtsalt klammerdusin erinevate esemete külge. Nii et kõik fotod on Tarieli ja Varpo tehtud.

Kuid kõige hullem seisis veel ees - tornist laskumine. Üks asi on järsku keerdtreppi mööda üles ronida, teine (palju keerulisem) on seda mööda alla laskuda. Vahepeal tulid meil vastu järgmised tornikülastajad ja oli eriti koomiline kuidas me siis vastastikku vabandusi pomisedes üksteisest mööduda üritasime. Ma ei kujuta ette kuidas Varpo sai veel pilte teha : ) 

Siis ootas meid Okupatsioonide Muuseum ja tükike Berliini müüri.

See muuseum oli nagu nimigi viitab, üsna masendav. Eriline ahistustunne valdas mind keldrukorrusel, kus olid eksponeeritud mõnede rõhujate kujud. 

Mõned esemed muuseumi igapäevaelu väljapanekus tõid kaasa nostalgialaine. Mina istumas ühel jubedal toolil (ma ei tea miks, kuid Räpinas ei kasutanud minu kooliskäimise ajal hambaarstid tuimestust ja nuuh, puurid olid ka hoopis teised kui tänapäeval) ...

... ja mina hoopis mõnusamal toolil.

Varpole tuleb igati au anda - ta ei jäänud meile sugugi alla, teise päeva õhtuks olid meil kõigil jalad vantsimisest suht väsinud. Nii et tegime väikse lõunase pausi ja läksime õhtusele tuurile tutvustamaks Varpole meie lemmikuks kujunenud kutsaga jalutamise kohta - Kopli liine ja eriti sealset kaunist randa.

Tahtsime talle seda paika kindlasti just praegu näidata, sest sel suvel õnnestus linnal Kopli liinid arendajale maha müüa ja võib-olla varsti hakatakse seal juba lammutama ning ehitama. Mis on tore, sest see paik on igati väärt elukeskkond - imeilus vaikne mereäär ja nii lähedal kesklinnale. Tahaks väga, et suudetaks säilitada selline mõnus miljöö nagu seal praegu on - vaikne, rahulik ja isegi unine. Meil oli enne sinna sattumist arvamus, et seal toimub mingi hull asotsiaalide elu nagu paljud inimesed seda ette kujutavad. Kindlasti see mingil ajal oligi nii. Kuid sel suvel oma jooksutiire suurendades oleme selle ala risti-põiki läbi käinud ja ainsad helid, mis mööda sealseid munakiviteid (!) joostes kõrvu kostuvad on õhtuste trammide kauged hääled ja rohutirtsude siristamine.

Heh, nii et loodetavasti suudetakse seda uue arendusega säilitada. Head teada, et majadevahelised munakiviteed on lubatud alles jätta!

Mõned majad on seal veel praegugi päris korras, ...

... paljud aga siiski täiesti mahapõlenud.

Haikule meeldib seal väga. Loodame (kuigi see ei tundu väga võimalikuna), et säilib mingi võimalus koeraga meres ujumas käia. 

Kolmandal päeval külastasime Bastioni käike. Kuna turistide tung nendesse on väga suur nagu kohapeal teada saime, ei õnnestunud meil pääseda eestikeelsesse gruppi. Bastioni käikudesse saab minna vaid koos giidiga. Nii et registreerisime end inglise gruppi ja läksime ootamise ajaks vaateplatvormile Tallinna vaadet nautima.

Varpo pildistas kuidas mina Tarielit pildistan ja hea ongi - nüüd näeb Tarieli oma silmaga, et võiks vähe normaalsem olla. Hahahaa!

Ja siis ja siis pääsesime me lõpuks Bastioni käikudesse. Kõigepealt vaatasime väikest, kuid väga lahedalt joonistatud animatsiooni Tallinna saamisloost, peategelaseks oli Ülemiste Vanake : ) Seejärel laskusime me keldrikorrusele, kust kohe käikude alguses rõsket jahedust vastu hoovas ja kaasavõetud villane pleed minu õlgadel oli igati abiks (tore, et neid laenutakse seal). Sest olgu ilm nii soe kui tahes, käikudes on aastaringselt umbes 12 kraadi sooja. 

Käigud olid üllatavalt kõrged ja pikad (vaatamata sellele, et on osaliselt veel suletud) ja me liikusime edasi minu jaoks isegi liiga tempokalt. Ma kõlan nüüd nagu tõeline pensionär, aga oleks tahtnud tõesti veidi kauem seal aega veeta ja väljapandud esemeid uurida. Seal oli, mida vaadata. Temaatilised eri ajastute ruumid olid lahedat edasi antud helide ja valgusega. Giid oli meil ka tore.

Üks huvitavaim fakt, mida teada saime, oli see, et Propelleri lugu "Punker" räägib just nendest käikudest siin. 80ndatel kujunesid käigud punkarite kooskäimise kohaks.

Sellega lõppeski meie seekordne ekskursioon. Aga lahedaid kohti, kuhu minna, on veel oi kui palju. Aitäh nende kolme laheda rännupäeva eest, mu kallid kaasteelised, Tarieli ja Varpo! 

Lisa kommentaar

10 aastat ...

30.07.2015

... tagasi juulikuu lõpus kirjutasin oma päevikusse: "Olen terve öö unes kaalutlenud, kas osta Viljandi Folgi pass või mitte ..." järgneb mulle tüüpiliselt pikk jada poolt- ja vastuargumente ning viimaks ajaloolised sõnad enda lõplikuks veenmiseks: "... sul võib seal ju niisamagi tore olla, isegi kui see muusika sulle ei meeldi ja sa sealt endale tulevast abikaasat ei leia ..." 

Aga see muusika meeldis mulle ja just abikaasa ma sealt endale leidsin!!! Ja rohkemgi veel, leidsin suure armastuse, truu sõbra ja Oma Inimese, kelle peale võin alati kindel olla ja kes toetab mind ka siis, kui kõik ei ole suurepärane. Ja kellega koos saab meil vahel nii palju nalja, et on tunne nagu ei jõuaks kogu seda naeru ära naerda : ) 

Aitäh Sulle, kallis Tarieli, et Sa mulle selle folgi passi sebisid! Sest loo puänt on see, et just Tarieli otsis inimese, kelle käest sain passi osta. Meil on nimelt ühine sõber Kristi, kes palus Tarielit mulle see teene teha :D 

Lisa kommentaar

Uus kaardimäng "Kelleks tahad saada?"

08.07.2015

Just sai valmis koostöös Meelis Looveeriga kogu pere kaardimäng "Kelleks tahad saada?". Meelis on veel paljude lahedate mängude autor, näiteks "Tark mees taskus". Meil oli juba tükk aega Ametite mäng mõttes mõlkunud ja nüüd sai see teoks eriti lahedal kujul. Sest meie kumbki Tarieliga ei ole lauamängude spetsialistid, aga Meelis Looveer on. Nii et väga tore, et me kohtusime. Kaardipakiga saab mängida tervelt nelja erinevat mängu - Ametite memoriin, Sõnamäng, Laiskvorst ja Arva, mis amet mul on! Mäng on müügil Lucky Laika veebipoes, Apollos ja Rahva Raamatus.

Pakis on Eesti tähestiku jagu (27 erineva ameti esindaja pildiga) kaarti. Iga tähe juurde käib sama algustähega amet, näiteks A nagu Arst, B nagu Baleriin jne. lisaks Laiskvorsti kaart. Memoriini ja Laiskvorsti mängude jaoks on igal kaardil paariline.

Olime mängu kätte saades nii rõõmsad, et kihutasime kohe järgmisel hommikul randa hommikusöögi piknikule ja mängu mängima : )

Kodus uurisime mängu karpi ja ladusime kaarte veel nii ja naapidi. Kõik värvid olid õiged ja detailid ning kirjad kenasti välja tulnud. 

Ka kaartide tagakülg õnnestus igati. Veidi pabistasime selle blackboard stiilis kriidisarnase joone pärast, et kas see ikka tuleb piisavalt esile mustal taustal. Aga kõik oli kena.

Siin mõned näited kaardi tagakülgedest, mille hulgast selle õige välja valisime.

Ja nagu mõnedel illustraatoritel kombeks on, peitsin ka mina ennast salamisi selle kaardipaki sisse. I tähistab Illustraatorit ja sellel pildil kujutasin ma ennast väiksena. Soeng ja sünnimärk mu paremal põsel on vihjeks, et see olen mina ; )

Nagu näha kannab Tarieli mind oma südame lähedal.

Igal juhul oleme me väga rahul ja õnnelikud selle mängu üle. Suur aitäh Meelisele sujuva koostöö eest!

Kommentaarid (14643)

Minu lemmikfaktuurid

29.06.2015

Faktuurid on minu jaoks asendamatud abimehed piltidele taustade loomisel. Ma justkui maalin faktuuridega, sulatan üksteise sisse, muudan filtrite abil värvi jne. Faktuurid on minu jaoks nagu hea filmimuusika, mida vaataja tihti ei märka, kuid milleta film poleks hoopiski see. Nad annavad lahkelt oma panuse, jäädes ise sõna otseses mõttes tahaplaanile ja lastes peategelastel särada. 

Minu faktuuride top 7:

1. Superhea faktuur on graniitkivil. Pildistasin selle pooljuhuslikult Emajõe kaldal koeraga jalutades  (P.S. paljud alljärgnevad faktuurid on leitud jalutuskäikudel Tarieli ja Haikuga - seega jalutamine on igas mõttes kasulik tegevus). Mäletan, et püüdsin fotokat nii sättida, et seda linnu jäetud jälge ülal paremas nurgas peale ei jääks. Kuid just see tundmatu linnu mustus teeb graniidifaktuuri eriti heaks. Olen seda kasutanud nii paljude piltide taustal kui ka tegelaste riietel.

Näited taustadest, kus graniidifaktuuri kasutasin.

2. Järgmine lemmik on mahe puidufaktuur. Tihti on vaja hästi pehmet ja rahulikku tausta, siis sobib see ideaalselt. Pildistatud Kopli pargis.

Näited.

3. Erinevaid akvarellpindu olen maalinud päris palju, sest need sobivad hästi taustadeks. Seega siin on vaid üks nendest. Maalin rohke vee ja soolakristallidega. Sool imab osa värvi enda sisse ja siis jäävadki paberile sellised lahedad jäälillemustrid, mis annavad taustale hea maalilise tunnetuse.

Näide.

4. Väga meeldib mulle ka kooruv värv, mis jätab sellise vanaaegse mulje. Pildistasin Kihnu tuletorni seina.

Näide.

5. Uuem lemmik on ühel novembrihommikul autokapotilt leitud ülipeen pakasetikand : ) Väga lahedaid taustu saab teha, ideaalne taeva kujutamiseks. 

Näited. Hehee, ilus värvikominatsioon tuli, võiks olla mõne armsa riigi lipp.

6. Hea faktuuri annab ka sammal, linnupesade kujutamisel asendatu. Foto on tehtud Viimsis ja pildistama hakates kohe ei märganudki konna, kes täpselt toon-toonis samblasse sulandus ; )

Näide.

7. Lillefaktuuri kasutan siis kui tahan pildile õrna ja naiselikku tunnetust anda. Need roosad meelespead on pärit Kase pargi lähedusest.

Näide.

 

Tegelikult on faktuure, mida kasutan, veel palju rohkem. Huvitavaid pindu saab teha krohvi, marjade ja heina faktuurist. Kõige tähtsam on, et faktuur oleks mitmekülgne, kuid samas mitte liiga kirju ja suure hele-tumedus vahekorraga. Nii jääb taust rahulikum ja ühtlasem. 

Lisa kommentaar

Pühendatud Pardirallile

11.06.2015

Juba homme, 13. juunil, toimub Kadrioru pargis Pardiralli ja võistlusse tormab tuhandeid pardikesi. Sel aastal otsustasime Tarieliga, et ka Lucky Laika annab omalt poolt sellele heale ettevõtmisele hoogu juurde. Selleks joonistasin Vanasõnade sarja uue pildi, vanasõnaks - Suur pesa, suur pere. Üks lõuend läheb laupäevasel üritusel auhinnana loosi.

Pardipere pilt on eriline ka selle poolest, et sellel on 8 tegelast, siiani kõige suurema tegelaste arvuga pilt Vanasõnade sarjas. Seega võttis joonistamine mul ka tavalisest kauem aega. Kui enamasti valmib üks pilt 15 - 23 tunniga, siis sellele pildile kulus täpselt 33 tundi, milles omakorda peitub numbrimaagija 1980 minutit, mis on minu sünniaasta : )

Ja veel üks naljakas fakt. Meie perekonnanimi, Lipartia, sisaldab lisaks sõnale "art" ka sõna "part" : D

Käisime ka lõuendi ja vannipardiga mere ääres pildistamas ja Tarieli tegi sellise laheda fotokollaazi. Nii et laupäeval selgub, kes selle endale seinale riputada saab.

Joonistamist alustasin tegelikult vanasõnaga "Ema armastus on kõige suurem", sest me lihtsalt ei leidnud Tarieliga sobivat pere-vanasõna. Kuid mul oli kange soov kujutada ka sinikaelpardi isalindu, sest olen kogu aeg imetlenud tema rohekas-sinist kaela ja tundus ebaõiglane ta pildilt välja jätta.

Nii et esmane visand oli selline.

Kuid siis ma ikka mõtlesin ja googeldasin veel perega seotud vanasõnu ja leidsin "Suur pesa, suur pere", mis tundus kohe sobiv. Ja nii hakkas pilt kuju võtma.

Mõned klõpsud sellest, kuidas pilt valmis.

Proovisin erinevaid taustu (neid oli tegelikult päris palju, lisaks sellele veega taustale) ja ei olnud nendega kaua rahul. Pilt oli nii detailirohke, et taust ei tohtinud liiga pealetükkiv olla ...

... viimaks jäin ühe tapeeti meenutava lillefotost ja akvarellist kombineeritud fooni juurde. See tundus selline mahe ja mõnus.

Muutsin isa mantlit ja kübarat, pruun värv tundus pehmema ja sobivamana.

Siis tulid suled - mu lemmiketapp ; ) 

Veel veidi heledust, sulgede ja pesakõrte silumist ning valmis see perepilt saigi.

Lisa kommentaar

Kevadised asjad

17.05.2015

Kevad on mu lemmikaastaaeg, on kogu aeg olnud. Ja täitsa juhuslikult on just siis mu kõige kallima, Tarieli, sünnipäev : )

Kevad toob endaga alati veel mõned ilusad asjad kaasa. Ma tean, et need tulevad igal aastal, aga ikka üllatun ja rõõmustan iga kord. Näiteks ülased ja õitsvad jänesekapsad Kase pargis, ....

... või kaselehtede sahin, mida kuulsin täna esimest korda (lehed on nüüd juba piisavalt suured) ja väike kraav, mis kevadeti täitub veega.

Ning isegi salatipakist võib leida võõrasemasid ; ) Oh, see imeline kevad!

 

Lisa kommentaar

Preili Sofi

14.05.2015

Nii, vahepeal olen ma päris pikka aega mitu pilti sahtlisse joonistanud ja ka praegu veel ei saa neid teiega jagada. Kuid loodetavasti millalgi ikka : ) Jah, kõik need salajased pildid on Lucky Laika uute sarjade ja toodete jaoks mõeldud. 

Aga veel üks kiisu pilt Vanasõnade sarjast on jäänud blogisse lisamata. Modelliks on valge kass nimega preili Sofi (just nii tema omanik Margareth kirjutas) ja seetõttu kujuneski pilt selliseks daamilikuks ja vanasõnaks - Sile kass, teravad küüned. Kass Sofi pidi olema väga iseteadev ja uhke. Nii et kaalusime ka vanasõna - Vaga vesi, sügav põhi. 

Sofi võitis meie Camorkas korraldatud kassiportree võistluse.

Lisa kommentaar

Postiljon Brunna

25.03.2015

Sel aastal täiendasime Vanasõnade sarja kasside ja koertega. Koeri juba tutvutasin allpool, nüüd on kasside kord. Esiteks punakat karva kass nimega Brunna. Tema on mu õe pere kiisu. Pildi idee sündis sellest, et Veiko ütles kord, et küll oleks lahe kui Brunnast ka pilt joonistataks ja siis ma Dinnu sünnipäevaks joonistasingi : )

Kuna Brunna kerkis mu silme ette postiljoni vormis, siis oli vaja leida sinna juurde sobiv vanasõna. Sellega oli veidi keeruline, sest sobivaid vanasõnu väga polnud. Kuid siis tuli mulle tänaval vastu üks naine paari väikse paberkotiga. Ja mulle tuli kohe pähe lause - Parimad asjad tulevad väikestes pakkides. See pole küll eesti keeles päris kasutuselolev vanasõna, kuid inglise keeles küllalt tuntud - The best things come in small packages.

Mõtlesin, et Brunna pildi puhul näitaks ka, samm-sammult kuidas ma loon ühe pildi tausta.

Kasutan enda tehtud fotosid, faktuure ja maalitud pindu. Postiljonile tausta tegemiseks sain inspiratsiooni udusest hommikust Inglismaal. Kujutasin, et kirjakanda tuleb kuskilt kaugelt ning et tekitada tunnet kaugusest, oli vaja silmapiiri. Võtsin pildi suvisest Stroomi rannast ...

Udususe lisamiseks võtsin järgmise pildi sügisesest piimanõgesest Emajõe ääres.

Faktuuri lisasin fotoga härmatisest, mille pildistasin ühel külmal novembripäeval Pelgurannas ühe auto kapotil.

Need kolm pilti kokku pannes ja läbipaistvaks muutes, sain järgmise tulemuse.

Nüüd oli vaja lisada veel veidi udu ja hallust ja taust saigi valmis.

Muidugi lisasin lõpuks ka postiljoni ; )

Modell Brunna koos temast loodud taiesega.

Kommentaarid (1)

Käbi pilt

19.02.2015

Head sõbrad tellisid minult oma väiksele tütrele joonistuse. Soov oli neil juba siis, kui laps veel sündinud polnud, aga head ideed mul veel polnud ja leppisime kokku, et kingin pildi siis, kui tüdrukuke saab 1-aastaseks. Lapsuke sündis ja sirgus, aga head ideed mul ikka polnud. Last ennast ma joonistada ei tahtnud, sest ma ei ole väga hea portreteerija ning suvalist tüdrukutirtsu kujutada ka ei soovinud. Tahtsin, et see pilt oleks kuidagi just temaga seotud ja tähendaks midagi.

Tüdrukukest hakati hellitavalt Käbiks hüüdma (tema perekonnanimi on Mänd). Ja sellest nimest pildi idee lõpuks sündiski. Jalutasime Tarieliga ja arutasime taas, mida Käbile joonistada, kui korraga tuli Tarielil hea mõte: "Joonista kolm käbi, sellisele piklikule formaadile." Kohe kui ta seda ütles, tekkis pilt mu silme ette ja tahtsin ruttu joonistama hakata : ) Otsisin huvitavad käbid välja ja asusin tööle. Lahedaid käbisid on niiii palju! Siin on need kolm, mis ma välja valisin:  Eestis kõige levinum Harilik mänd, põneva kuju ja värviga Siberi mänd ja Jaapani must mänd.

Käbi vanematele see pilt väga meeldis. Loodan, et meeldib ka Käbile endale : )

Lisa kommentaar

Peeter ja Jooram

09.02.2015

Vahepeal said mul valmis kaks "Vanasõna" sarja pilti, millest veel blogis pole jõudnud kirjutada. Mõlemad pildid on koera-portree võistluse võitjatest, Peetrist ja Jooramist. Kuna me Tarieliga ei suutnud piirduda ühe koera valimisega (mopsi-preili Belladonna võitis ka), siis valisime veel kaks koera, kes mõlemad on ülilahedad!!!

Esmalt joonistasin pildi Peetrist. Kohe kui Peetri pilti nägime, teadsime, et lenduri univorm sobib talle ideaalselt. Ta silmavaade oli nii aval ja uudishimulik. Ning vanasõna sinna juurde klappis ka kohe - "Julgete päralt on maailm".

Peetri perenaise Annika sõnul iseloomustab see pilt tema neljajalgset sõpra väga hästi. Ta rääkis meile ka Peetri loo. Koer leiti maantee äärest mahajäetuna. Annika nägi, et Peetril oli raske minevik ja tema südametunnistus ei lubanud viia koera varjupaika. Ta tõi koera hoopis enda juurde elama. Peetrit ootasid seal ees kaks sõbralikku labradori : )

Läks aega, aga tasapisu sai Peeter oma hirmudest üle ja mõne aja pärast avanes tema väike, kuid vapper süda. Seepärast tunduski, et Peeter võiks olla lendur. Ehk tegelane, kes on julge ja vaatab kindlameelselt tulevikku.

Tundub, et ka Peeter ise on oma portreega rahul : )

Ja siis Jooram. Tema fotot nähes, polnud kahtlust, et sellest peab pilt saama, sest see oligi juba valmis pilt. Kõik oli paigas - pilk, poos, ühesõnaga kogu kompa : )
 
Vanasõna valisime ka Joorami oleku ja poosi järgi - "Tark ei torma". Tundub, et see sobib Jooramiga kenasti kokku.
 
 
 
On nii hea meel, et meie "Vanasõnade" sari täienes piltidega koertest, sest lahedaid kutsasid on nii palju ja on tore kui mõned neist saavad pildile jäädvustatud!
 
Aitäh koeraomanikele, kes oma hoolealuste fotosid ja lugusid meiega jagasid : )

Lisa kommentaar

12 näitust

31.01.2015

Aasta algas meil Tarieliga väga kunstilembeselt - jaanuari alguses külastasime juba 12 kunstinäitust. Iga järgneva kuu kohta üks näitus ; ) Nu loodetavasti jõuame siiski ka edaspidi näitustele. Aga jaanuari algusesse sattusid lihtsalt mitmed head kunstisündmused kokku. Kõikidest pilte ei teinud, kuid mõned eredamad hetked jäädvustasin. 

Alustasime KUMUst "Kunsttööstuskoolist kunstiakadeemiaks. 100 aastat kunstiharidust Tallinnas". Sealt jäädvustasin vaid ühe pildi, mis kõige rohkem hinge läks. Foto EKA sööklast, kui palju õnnelikke, naljakaid ja alati maitsva söögiga hetki seal veedetud sai. Arvan et kõik, kes on EKA sööklas käinud teavad, millest ma räägin.

Ja siis art deco näitusele (samuti KUMUs) "Pidu sinus eneses" - mood Aleksandr Vassiljevi kogust. Sellel näitusel oli tõeliselt palju rahvast. Inimesed lausa tunglesid rõivaste ja aksessuaarikapikeste juures : )

Oli ka ilusaid asju, mida vaadata, mõned asjad olid väga kenad. Kuid kahjuks olid paljud aksessuaarid ajahambast puretud ja jätsid veidi väsinud mulje. Nii et nende puhul võis vaid aimata kaugete aegade tuhmunud sära.

Laheda kirjaga karbike - ilmselt puudritoos.

Üks lemmikkomplekt.

Ilus tikand.

Ja muidugi kõigi tüdrukute lemmik - pruutkleitide nurk.

Järgmisel päeval külastasime ülejäänud kümmet näitust. Alustasime Eesti Disani- ja Tarbekunstimuuseumi Prantsuse lauanõude näitusega "Kaetud lauad". Eriline lemmik oli pääsukestega hommikusöögikomplekt.

Vahepeal veel mõned näitused, mida ei pildistanud. Ja siis Tallinna Kunstihoonesse Aili ja Toomas Vindi maalinäitusele "Kunstniku jalajälg". Mina läksin sinna rohkem Aili Vindi merd vaatama, kuid sattusin Toomas Vindi säravatest maastikest lausa vaimustusse. Kuid pole midagi öelda - mõlemad maalijad on väga tugevad omal moel. 

Väiksena vaatasin tihti vanaema suurde raamatuvaramusse kuuluvat kunstiraamatut, kus sees olid ka Aili ja Toomas Vindi pildid. Sealt oli üks minu lemmikuid see Aili Vindi värvikompositsioon.

Toomase tööde värvid tundusid mulle raamatulehtedel kuidagi liiga toored. Kuigi ma tol ajal seda kindlasti nii sõnastada ei osanud. Kuid nüüd nägin neid värve tõeliselt originaalmaalil ja need rabasid mind. Nii säravad, nii imelised!

Täpselt sellisel kevadhommikul olen ka mina Tallinna kesklinnas kõndinud - need värvid, valgus ja tunnetus on just need õiged!

Hop Galeriis oli Aet Ollisaare näitus "Mälestused tulevikust".

Tallinna Kunstihoone galeriis oli Peeter Alliku näitus "Need tomatid ei mädane". Väga produktiivne ja hea tehnikaga kunstnik!

Ja Disani- ja Arhitektuurigaleriis oli Piparkoogimaania. Teemaks oli sel aastal "Mänguasjamuuseum". Triin Paumer oli küpsetanud läbi aegade armastatud lauamängu "Tsirkus". Nii tore!

Nii et sellised kirjud elamused näitustelt.

Lisa kommentaar

Elina Kasesalu raamat "Noored Eesti illustraatorid"

16.01.2015

Elina Kasesalul valmis eelmise aasta lõpus väga lahe noori Eesti illustraatoreid tutvustav raamat. Ta kogus kaante vahele 47 kunstnikku ja 311 pilti, nende seas ka minu tööd. Selline raamatut oli paljude inimeste meelest Eesti raamatuturul puudu ja seepärast plaanib Elina sellele juba ka järge. Suur-suur tänu Elinale võimsa ja ilusa töö eest ning jõudu teise osa koostamiseks. Ja kummardus teistele illustraatoritele suurepärase seltskonna eest! 

Tuleb pika pildireaga postitus, sest lahedaid töid oli nii palju : ) Kaanepildiks on Elina Kasesalu teos.

Minu leheküljed on sellised.

Ja sellised.

Mõningad minu lemmikud: 

Andres Aarik

Bruno Palmiku Brad Pitt alias Lt Aldo Raine - täielik lemmik! Tuli tahtmine vaadata uuesti filmi "Inglourious Basterds".

Alvar Reisner

Elina Kasesalu

Ulla Saar

Elina Sildre

Angela Pilliroog

Gerda Märtens

Joonas Sildre

Aleksander Rostovi pilt, üks mu lemmikuid. Nii maaliline ja võimas!

Peale raamatuesitlust signeerisime vastastikku raamatuid ja poseerisime ; ) Need neli viimast fotot on Evert Palmetsa tehtud. 

Nii et soovitan tutvuda selle laheda ja mahuka raamatuga!

Kommentaarid (9)

Jõulude kokkuvõte

04.01.2015

Jõulud ja vana-aasta õhtu on möödas, kuid pidulik meeleolu püsib ja miks mitte selles veel mõnuleda. Käisime peale jõule heal sõbral, Rital, külas ja saime veel ühe sõõmu jõuluhõngu. Rita ikka oskab kuuske ehtida ja tõeliselt maitsvat jõulutoitu valmistada. 

Kuuseehted oli ta sel aastal valinud pehmetes pruunides toonides - nii et hästi sobisid kokku kitseke, ...

... suhkrukringel, ...

... ja hõbedased klaaskuulid.

Rita oli seekord meie jaoks lausa menüü koostanud. Nii peen! Ja märgake detaile - menüüd hoiab külmkapil Lucky Laika magnet : )

Lisaks lahedale õhtule ja imemaitsvatele söökidele sain Ritalt ka imelise kingi. Mišaga prossi. Ma olevat talle kunagi rääkinud, et nägin kellelgi olümpiakaruga prossi, mis oli nii lahe. Karuke meeldib mulle eriti seetõttu, et ta sündis minuga samal aastal - 1980. Ja Rita olevat rääkinud sellest oma emale, kes oma märkide ja prosside seast selle välja otsis ning tütre kaudu mulle saatis. Olin nii liigutatud, seda enam, et ma polnud isegi soovi avaldanud seda omada. Aitäh, armsad! 

Oli pikk ja ilus õhtu : )

Lisa kommentaar

Meie aasta

31.12.2014

Kirev ja sündmusterohke aasta on jõudnud oma viimasesse pidulikku päeva. Ja mina jätkan eelmisel aastal alustatud traditsiooniga teha aasta lõpus oma loometööst üks väike kokkuvõte. 

Kui eelmine aasta 2013 oli erakordne selle poolest, et sel aastal olin esmakordselt täielikult vabakutseline illustraator (2012 lõpetasin töö Tartu Kunstikoolis ja olin vabakutseline vaid pool aastat ;)). Siis selle 2014 aasta pühendasin peaaegu täielikult Lucky Laika jaoks joonistamisele ja toodete loomisele. Märtsis lõpetasin oma viimase tellimustöö ja peale seda neid rohkem vastu ei võtnud. See oli omajagu keeruline, sest pakkumisi oli päris palju ja lahedaid. Aga siis me Tarieliga mõtlesime, et kui me Lucky Laikat esikohale ei sea, siis ei lähegi ta korralikult käima. Selle võrra olen veidi vähem joonistanud, kuna väikeettevõttes on meil mõlemal palju muidu töid ka ; ) aga kõik pildid on joonistatud meile endile ja just nii nagu meile meeldib.

Praeguseks on selge, et selline valik oli ainuõige. Me tegeleme iga päev asjaga, mida me kõige rohkem armastame!

Niisiis minu sellel aastal tehtud tööd:

1 näitus. Lucky Laika näitus "Vanasõnad" Pärnu Haiglas

1 õpiku illustratsioonid 

1 mängu illustratsioonid

2 pilti iseendale : )

45 pilti Lucky Laikale (eelmisel aastal Laikale vaid 13 pilti). Nii et palju parem tulemus.

Kokku joonistasin sellel aastal 92 pilti. Arvestasin siia hulka taas ka väiksed pildid, kuid mitte kõige pisemad. Näiteks sõrmendeid "Avasta minu maailma" õpikus, mida on kokku 32, arvastasin siiski ühe pildina jne. Kokkuvõttes tuli mu käte alt vähem pilte, kuid need, mis tulid olid töömahukamad.

Lisa kommentaar

Tähekese kalender 2015

30.12.2014

Detsember, minu sünnikuu, on läbi aja mu lemmik olnud ja praegu eriti. Lucky Laikaga oli meil jõulueelne aeg väga toimekas, aga just seetõttu saime jõule nagu pikemalt oodata. Seda pidulikku ootusärevust tunda ja piparkooke ning jõululaule pikemalt nautida. Nüüd oleme taas kodus ja ma kuulan seda postitust kirjutades ikka jõululaule ; )

Selle aasta detsember sai veel sära juurde. Minu karu pilt valiti Tähekese 2015 a. kalendri detsembrikuud kaunistama. Aitäh Tähekese meeskonnale selle laheda jõulukingi eest! 

Väga-väga kihvt on, et see unimütsist karu elab juba praegu paljude laste südames. Terve aasta jooksul on Lucky Laika leti ees peatunud mitmed-mitmed lapsed öeldes: "Ma tean seda karu. See oli Tähekeses ka." Karu-kaanega ajakiri ilmus 2013 a. detsembris. Niiii lahe on seda kuulda ja teada, et lapsed kasvavad üles koos Tähekese piltidega.

Kalendris on veel palju ilusaid pilte. Kaaned on maalinud Maido Hollo mahedate toonide ja hoogsa pintsliga.

Jaanuaris on lumele linde puistanud Gudrun Heamägi käsi.

Märts on tänu Catherine Zaripile mu lemmik. Värvid, meeleolu ja tegelased - kõik on paigas. Vaata kas tervikuna või detailidena : ) Väga hea töö!

Aprill särab Kertu Sillaste lõbusate tegelastega.

September saab oma värvi Anne Linnamäelt.

Ja oktoobri värvib siniseks Katrin Ehrlich.

Lisa kommentaar

Kolm lillega seotud saatust

28.12.2014

Detsembri alguses sain valmis kolm järgmist pilti sarjale "Must-valged muinasjutud". Seekord astuvas vahvate kangelaste ja kaunite printsesside kõrvale kolm lihtsat tütarlast, keda liidab ühine joon. Kõigi nende elu on seotud lilledega.  Lilledega, mis on nii kaunid, kuid mille igatsemine saab ihkajale saatuslikuks.

Rapuntsel, kellel on imeliselt pikad juuksed ja kes saab oma nime ilmselt rapuntselkellukese (Campanula rapunculus) järgi. Last oodates himustab tema ema nimelt seda taime süüa. Kuri nõid, kelle aias mahlakad rapuntslid kasvavad, nõuab aga vastutasuks nende eest last. Kohe kui tütarlaps sünnib, viib nõid ta endaga kaasa ja lukustab vangitorni.

Punamütsike on armas ja hea südamega tüdruk, kes armastab oma ema ja vanaema. Just vanaema kingitud punase mütsi järgi saabki ta endale hüüdnime - Punamütsike. Kord kui tema helde vanaema on haige, läheb Punamütsike talle toitu viima. Kuid kuri hunt meelitab ta teelt kõrvale, ahvatledes teda kaunite lilledega, mis eemal kasvavad.

Tulipunane lilleke on muinasjutt rikkast kaupmehest ja tema kolmest tütrest. Isa küsib enne kaugele reisile minekut, mida võiks ta tütardele kingiks kaasa tuua. Noorim tütar soovib tulipunast lillekest, millest kaunimat pole terves maailmas. Õnnetuseks kuulun see lill võimsale koletisele, kes on nõus lille loovutama vaid siis, kui saab kaupmehe tütre enda juurde lossi elama.

Õnneks on kõik muinasjutud õnneliku lõpuga : )

Lisa kommentaar

Lucky Laika pildid "Nullpunktis"

09.12.2014

Lucky Laika vanasõnade sarja pildid on nüüd ka Eesti filmilukku jäädvustatud. Filmi kunstnik Sirly Oder soovis neid ühes interjööris kasutada ja nii need tänu temale kinolinale jõudsidki. Jeei!

Me ise pole veel kinno jõudnud, aga inimesed juba räägivad, et on meie pilte seal näinud. Nii et kui kellelgi plaanis "Nullpunkti" vaatama minna, siis kirjeldan stseeni (Sirly sõnadega), kus neid näha saab. Pildid on kohe filmi alguses. Film algab peategelase Johannese kodus, kus tekib tüli. Johannes ja tema õde helistavad oma vanemale õele Egele (elab eraldi), et ta neile appi tuleks. Pilte näeb selle vanema õe kodus, kui ta telefoni vastu võtab ning seejärel elutuppa astub ja oma mehele teatab, et läheb vaatab, mis juhtunud on. Pildid on siis vanema õe elutoa seinal.

Lahedaid filmielamusi!

Lisa kommentaar

Mops, tuhkur ja rott

19.11.2014

Vahepeal said mul valmis kolm vanasõnade sarja pilti. 

Mops Belladonna võitis Lucky Laika Camorkas korraldatud koeraportree võistluse. Meile laekus üle 100 üliarmsa koerapildi, nii et väga raske oli ühte võitjat valida. Nii me siis otsustasimegi, et lisaks Belladonnale saavad endast portreed veel kaks lahedat kutsat. Need pildid alles ootavad oma järge.

Belladonna pildi vanasõnaks on igale koerale sobiv "Kõht täis, meel hea".

Salvestasin ka joonistamise protsessi. Mul kulus pildile päris kaua aega, sest tegin palju muudatusi - kokku 19 tundi. Kiiremad vanasõna pildid valmivad 10 - 15 tunniga.

Seejärel joonistasin üles mul juba ammu peas valmis olnud pildid. Setu rahvariietes roti vanasõnaga "Mida külvad, seda lõikad" ...

... ja maia tuhkru vanasõnaga "Ära pane kõiki mune ühte korvi" (sest tuhkur võib selle ära viia, hihiii!).

Lisa kommentaar

Joonistan ...

15.11.2014

... praegu Punamütsikest ja mõtlesin, et näitan veidi selle pildi arenguprotsessi.

Kuidagi on kujunenud nii, et Must-valgete muinasjuttude sari täieneb siis, kui õhtud venivad pikemaks ja õhus on tunda juba lumehelveste lähedust. Kuid sügisel ja talvel ongi ju kõige hubasem muinasjutte lugeda ja illustreerida. 

Lugu iseloomustavaks detailiks on kimp lilli.

Ja seelikuosale tuleb fotofaktuur (nagu ka eelmistel piltidel).

Lisa kommentaar

Lõvi

02.11.2014

Pole ammu ühegi pildi saamislugu blogis näidanud. Täna parandan selle vea. Salvestasin lõvi joonistades väiksed vaheklõpsud.

Tegemist on Lucky Laika vanasõna sarja pildiga "Sõna vägi on suurem kui sõjavägi". See pilt on meie sarja 20nes ja sellepärast valisin tegelaseks loomade kuninga.

Joonistamist alustasin niiviisi:

Värvid olid kohe alguses paigas, sest leidsime, et oleks vaja neutraalse taustatooniga pilti. Seega kokku tuli klassika - punane, kuldne, hall.

Arvasin, et lõvi lakaga tuleb palju tööd, kuid hoopis vastupidi - pikki karvu on palju mõnusam maalida kui lühikest karvastikku.

Silusin uhke looma lakka veidi siledamaks ka. Looduses (vähemalt nendel fotodel, mida ma vaatasin) on lõvi soeng rohkem "tupeeritud" või rastalik ; )

Käisele maalisin tammelehemustri ... 

...  ja nagu pildil võib näha, ei hoidnud ka kullasäraga kokku :D

Lisa kommentaar

Lucky Laika 3. sünnipäev!

08.10.2014

Täna on meil pidu - Lucky Laika sai 3-aastaseks. Jeiii!!!

On olnud väga põnev ja tegevusrohke aeg ning mis kõige tähtsam - me oleme saanud olla nii palju koos! Elagu Lucky Laika : )

Lisa kommentaar

Seto muinasjutupäev

06.10.2014

Minu armsas kodukülas Mikitamäel toimub novembris Seto muinasjutupäev. Eestvedajaks Tiia Saarestik, kes mind sellest sündmusest teavitaski. Ta soovis kasutada plakatil ja kutsel minu joonistust : ) 

2011. a. joonistasin pilte Tea Kirjastuse Muinasjutuka sarja raamatule "Vaeslapse käsikivi". Kuna olen Setumaalt pärit, siis tekkis kohe mõte rõivastada tegelased just setu rahvariietesse, seda enam, et muinasloos pole täpset toimumispaika märgitud. Meenus ka vana käsikivi, mis vanaema talus praegugi olemas on, nii et mitu asja klappisid kokku. Ka kirjastus oli sellega nõus ning nii need pildid sündisidki. Hea teada, et üks pilt sellest raamatust jõuab nüüd ringiga koju!

Lisa kommentaar

Ametite sarja õppemäng

30.09.2014

Joonistan järjest "Ametite" sarja jaoks pilte juurde. Just sai valmis I nagu Illustraator - seda pilti joonistasin veidi enda lapspõlvepildi järgi ; ) (vaata sünnimärki paremal põsel + väiksena oli mul selline soeng). 

Alustasime Hooandjas oma projektile toetuse kogumist ja kui kõik läheb hästi, siis saame mängud ja plakatid jõuludeks valmis! Nii et hea jõulukink igale lapsele : )

Mäng "Ametid ja tähestik" sisaldab 27 õppekaarti, millel on tähestiku järjekorras kujutatud 27 erinevat ametit. Nende seas leidub nii poiste, kui ka tüdrukute seas populaarseid ameteid ning nii traditsioonilisi kui ka omapärasemaid ameteid. Õppekaartide esiküljel on pilt ja tagaküljel huvitavad faktid selle ameti kohta.

Plakat on mõeldud väiksematele lastele, kes alles tähti õpivad. Seal seisavad ameteid esindavad tegelased "oma" tähestikutähe kõrval. Ja kui riputada plakat lapse seinale, siis jäävad tähed talle pilte vaadates iseenesest meelde ; )

Vahepeal on valminud:

H nagu Hävituslendur

Z nagu Zooloog

Ž nagu Žonglöör

Kommentaarid (3)

Major Tom

18.09.2014

Vaatasin mõni aeg tagasi filmi "The Secret Life of Walter Mitty". Film oli ok, aga ühe lõigu visuaal ja heli olid perfektsed minu jaoks -  tekitavad siiamaani külmavärinaid!!

Nüüd ma mõtlen alati selle lõigu peale kui kardan midagi ja siiski teen seda : ) 

Lisa kommentaar

Linnupiim

12.09.2014

Leidsin poest uue toote - Kalevi Linnupiima batooni. Nii lahe oli oma joonistust miniatuursel, kuid ikka nii säraval kujul näha : )

Avastasin, et ma polegi Linnupiima kohta postitust teinud, seega - voila!

2012. aastal valmisid koostöös reklaamibürooga Identity uued pakendid Kalevi Linnupiima kommidele. Suured tänud sujuva koostöö eest Ionel, Maret ja Egle! Protsess oli huvitav ja lennukas.

Peale kavandamist ja ideede esitamist kliendile, leidsime, et pildil võiks olla kujutatud üks muinasjutuline lind. Kuna kõik muinaslugudega seotav on nagu vesi minu veskile, siis oli seda pilti väga lahe teha. Joonistasin pildi muinasjutulinnust kahe toonis - oranž ja roosa. Vastavalt vanilje ja erineva täidisega kommide pakendi jaoks.  

 

Karpide puhul meeldib mulle eriti, et linnu sabasuled on reljeefsed ning said fooliotrükiga nii uhkelt särama löödud. Valgest taustalillede vahust toob kohtlakk mõned lilled kenasti esile ja kuldne kiri paneb kujundusele särava punkti. Karp nagu muinasjutt - nii seest kui väljast ; )

Lisa kommentaar

Balti kett 25!

23.08.2014

Ilusat Balti keti 25. aastapäeva kõigile!

2010. aastal joonistasin oma näituse "Meie lugu ehk Kas sa Põltsamaa marmelaadi mäletad?" jaoks pildi endast ja Balti ketis seisnud inimestest (aluseks tuntud foto). Iga näitusel olnud pilt tähistab üht aastat mu elus ja 1989. aastal oli Balti kett mu mälestuses kõige tähtsam sündmus. Nimelt igatsesin väga ka ketis seista, kuid meie pere ei sõitnud sinna. Oktoobrilapse vormis joonistasin end seetõttu, et irooniliselt just selle aasta sügisel sai terve meie klass tähekese rinda :(

Lisa kommentaar
Eelmine » 1 2 3 4 5 6 7 8 Järgmine » Leitud: 213 tulemit | Kuvab 91-120 tulemit

Olivia Lipartia, info@offiart.com