Teater

Mina - Napoleon! (2005)

Nagu etenduse nimigi ütleb, on tegemist suure kangelasega, kelle ümber kogu lugu keerleb. Napoleoni juures olin ma kostüümikunstnik koos kursusekaaslase Reet Nurmsaluga. Meid kutsus Estonias etenduvasse ooperitükki meie õppejõud Hardi Volmer, kes ise tegi samale tükile kunstnikutööd.

Sukeldusin põnevusega suure ooperiteatri töökeskkonda. Seal pool aastat töötada oli tõeliselt huvitav ja õpetlik kogemus. Meid Reedaga võttis oma tiiva alla tollane Estonia kostüümiala juhataja Leida Tallo. Väga nõudlik ja konkreetne daam. Kuid meisse suhtus ta siira sõbralikkuse ja poolehoiuga, nimetades meid aupaklikult „kunstineiudeks“ ja toetades meid meie ideede teostamisel kõigiti.

Mida lähemale tuli esietendus, seda rohkem aega veetsime teatris – ikka hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Valisime õmblusse minevate kostüümide jaoks kangaid, jälgisime kostüümiproove, vaatasime üle kübarameistrite töö ja õmblesime ka ise. Näiteks kõik õuedaamide peaehted on meie kätetöö. Kõik õmblusosakonna õmblejad (ja neid oli tõesti palju), olid meile juba headeks tuttavateks saanud. Ja just nende käest sain teada huvitava fakti – laval kantavad kostüümid peavad olema paremini õmmeldud ja ideaalselt istuvamad, kui riided igapäevaseks kandmiseks. Lavarõivad peavad olema näitlejale nagu teine nahk. Näitleja peab saama korralikult hingata ja liigutada.

Meie kujundatud kostüümid said just sellised, nagu olime nad kavanditele joonistanud. Väiksemate projektide juures tuleb kunstnikul ikka kompromisse teha, aga Estonias oli kõik võimalik : )

Väga soe tunne tuleb südamesse, kui Estonia teatriperele mõtlen!

Olivia Lipartia, info@offiart.com