Teater

Tütarlaps, kes abiellus kalkuniga... (2004)

... on minu lemmiklavastus. Mulle meeldis selle tüki juures kõik. Lavastuse sisu oli mõnusalt pöörane, trupp koosnes andekatest ja tööinnust pakatavatest noortest ja koht sobis tüki jaoks nagu valatult (etendused toimusid praeguse teater NO99 ruumides). Kõik klappis. Selle etenduse juures tundsin küll, et aeg ja ruum sobitusid omavahel ideaalselt.

Mina olin ainuke eestlane meie trupis. Ja võibolla just sellepärast tundsin end nii hästi – kõik suhtusid minusse väga hoolivalt. Ning peale selle avanes mul hea võimalus oma vene keelt lihvida.

Lavakujundus ja kostüümid sündisid nagu iseenesest. Kuna tegemist oli absurditükiga, siis lahendasin kogu lava üsna lakooniliselt, et vaatajal jääks piisavalt mõtteruumi. Oma kõige toredamaks leiutiseks selles tükis pean ma kummalist mööblieset, mis on ühtlasi nii laud, klaver, kui ka aken.

Kostüümide kujunduses keerasin vindi üle. Kohati mõjusid nad ehk isegi groteskselt. Aga kuna tegemist oli alles näitlemist õppivate inimestega, siis andsid sellised kostüümid neile rolli esitamisel jõudu juurde.

Istusin peaaegu kõigi etenduste ajal saalis ja nautisin publiku reaktsioone, mida erinevad naljakad detailid esile kutsusid. Näiteks koht, kus lavale hüppab teismeline poiss, kes kujutab ette, et ta on jänes. Tal on peas kõrvadega müts ja igas järgmises stseenis on tal uus müts, millel pikemad kõrvad. Või stseen, kus tegelaskuju Inimene Tulpidega kingib oma rinnataskust võetud ehtsa tulbi kellelegi publiku hulgast.

Meie etendusel läks nii hästi, et meid kutsuti ka Peterburi teatrifestivalile esinema. Ka seal saatis meid edu. Üks väike märkus veel – see on ka üks neid lavastusi, mille tekst mulle algusest lõpuni pähe kulus : )

Olivia Lipartia, info@offiart.com